UBADE MAINE ON PERSOONIUMIS: mulle väga maitsevad oad. Aedoad. Põlluoad. Mõlemad mu lemmikud. Eile just tegin, sõin ja nautisin. Also… ei, tegelikult ma tahtsin öelda: still! Still, tuleb tunnistada totakat olukorda, kus ubade maine on minu jaoks pisut rikutud. See oli aastaid tagasi, kui tõstis pead toortoitumise maania ja üks mu sõber puutus sellega ääriveeri kokku. Ja siis ükskord, kui ma just endale uba suhu viskasin, ütles see sõber, et ube ei tohiks tegelikult süüa. Ja sellepärast, et uba – vaata nagu seeme, eks – et uba tahab sinust pärast välja kasvama hakata. Sööd ta sisse ja tema tahab idanema, kasvama hakata ja see ei ole organismile sugugi hea. „Mis juttu sa ajad nüüd!?!“ ütlesin ma tookord küll sõbrale, aga kui vähe ma öeldut ka ei uskunud, siis oa maitse muutus sealsamas pisut mõrumaks küll. Ja siiani. Ma sööb ube küll, aga ikkagi luurab kuskil alateadvuses info, et uba pole hea, uba tahab sust välja kasvada. Oled veendunud küll, et totaalne bullshit, aga näe, hakkad turul ube kotti laduma, hakkad keedetud ubadega kastrulit tulelt maha võtma, avad purgiubade purgi… kuskil taamal ikka mingi hääl hüüab, nii et see kajab su sisemuses: „Ube-be-e ei-ei-ei tohi-ohi-hi süüa-üüa-üüa-üa-üa-a-a!“ See on ju iidne tarkus! Eks vaigistan selle hääle ja topin suu ube täis, kui ma ei saa 100%lise kindlusega väita, et ma teinekord ei olegi selle süsteemi pääsenud ibainfo tõttu turul oad kotti ladumata jätnud, jätnud oad keetmata ja purgi avamata. See on nagu laimuuudis mõne prominendi kohta. Ei vasta absoluutselt tõele, aga on kord teele lastud ja jääb alatiseks prominenti saatma. Tema üle irvitatakse, teda nöögitakse selle jama asjus päevade lõpuni. Tegelikult tahtsin ma jutuga sinna jõuda, teid meelitada infoni, et täna õhtul esineb Tallinnas klubis Laine ansambel Sun Araw. Endiselt üks tähtsamaid artiste meie atmosfääris. Troopiline, daabine, trippiv. Kindlasti tulge kohale. Soojendab koduranna mighty Ratkiller ja Haigla kutid mängivad ka muusikat. Ürituse link kommentaarides!