Karu vastas: „Tegelikult käitus ostja väga soliidselt ja pakkus kõigile aktsionäridele võrdset hinda, kuigi minu teada pakutakse pigem just peamistele aktsionäridele – nagu mina ja Jaan Korpusov antud juhul – tihti veidi paremat hinda. Nemad pakkusid kõigile sama, fair play. Ja see pakutud hind oli hea, sest nüüd on mitu lugupeetud audiitorfirmat välja arvutanud, et õiglane hind võiks olla 1,4 eurot aktsia kohta. Selles valguses oli 1,9 eurot ikka väga kõva sõna, ligi 25–30 protsenti rohkem.“

Karu avaldas ka arvamust, et pole kindel, et just Helenius seda lahingut veab ja peab. „Vabalt võib olla nii, et tema töökad fondijuhid mõtlesid ise, et saavad mõned sajad tuhanded eurot hõlptulu. Et mis see Briti investoritele ikka nii väga on…“ teatas ta. „Aga kui investor on kõik Eesti seadused endale selgeks teinud ja teab, et käitub igati korrektselt, siis miks ta peaks mõnedele tüüpidele rohkem maksma lihtsalt selle pärast, et need tahavad? Eks me muidugi kõik tahaks rohkem, aga… kui see hind oleks olnud kehv, siis oleksin just mina kõige suurem kaotaja. Ma oleksin kaotanud miljoneid. Aga ma ei tunne end küll ühelgi moel kaotajana. See ei olnud kehv, see oli päris hea hind. Ma siiralt arvan nii.

Mis veel Heleniuse inimestesse puutub, siis oleks see nende endi raha, siis palun, aga praegu mängivad nad ju võõra rahaga, fondiosakute omanike omaga. Lisaks sellele ajasid nad oma PR-kampaaniaga pea segi ka mõnedel päris väikestel aktsionäridel, tublidel inimestel, kes osa oma sääste Olympicu aktsiates hoidsid, ja see on minu arvates vastutustundetu. Tahad vaielda, siis vaidle ise ja vastuta ise, ära hakka eksitama neid, kes selle valdkonnaga igapäevaselt ei tegele.“

Täismahus intervjuu Armin Karuga ilmub oktoobris.