Korteriühistu eesotsas seisev toimekas daam selgitas, et hoov olla kippunud metsistuma. Seda tulnud „hooldada“, hooldada Tallinna linna poolt kureeritud projekti „Hoovid korda“ raames. „Hoolduslõikusega“ tegelenud haljastusfirma arboristid, kes on oma ala asjatundjad, rõhutas ta. Imestasin, miks ei kulutatud ühistu raha selleks, et teha midagi prügikastidega, mille ümbrus meenutab pideva läga tõttu mõnd vaest Kagu-Aasia maad, kuid näe – puuraiumine oli prioriteetsem. Teine korteriühistus tähtsat rolli omav proua teatas, et „sirelipõõsad ja vanad puitunud sirelid ei kuulu väärtusklassi“, viidates mulle tundmatule Tallinna Linnavolikogu määrusele, mis soovitavatki vanad sirelid likvideerida (ja asendada uute põõsaste või väärtuslikumate puuliikidega).

Harva olen tundnud korraga soovi karjuda, oksendada ja nutta. Kuid mis sellest kasu. Mitme meetri kõrgused põõsad, mis igal varasuvel imeliselt õitsesid, olid läinud, arvatavasti juba kuskil rahakski väärindatud. Tean, et leinasid mitmed õuerohelusega harjunud majanaabrid, kellele toimunu tuli üllatuse ja šokina.

Mõistan, et linn pole mets. Saan aru, et pargis või tänavaveeres tuleb mädad oksad maha võtta enne, kui tormituul need koju kiirustajale kaela murrab, ja hindan kõrgelt arboriste, kes töötavad targa ja maitseka juuksuri kombel. Kuid tundub, et aina enam saavad tellimusi just need, kes ajavad ühtmoodi kiilaks kõik kliendid – ja kirvega kõrvaotsadki ära kohendavad. Minu kodutänavaltki raiuti ainuüksi lõppenud suvel maha kaks kaske, asemele istutatud pole midagi. Tallinn, tornide linn, on muutumas kändude linnaks.

Inimeste ja puude suhe on vihkamise ja armastuse oma. Paljud kurdavad, et puud võtavad neilt valguse, justkui oleks siis raske kolida kuhugi, kus päike päev läbi sisse lõõskab. Puudel, vaadake, ei ole võimalik kolida. Nad on juurtega kinni maas – nii, nagu on mõned inimesed kinni mälestuses koduhoovi rohelusest ja turvatundest, mida see pakkus.