Seoses Eesti ühe läbi kõigi aegade legendaarsema ja armastatuma laulja Jaak Joala elu ja loomingu ning tema koostöö kajastamisega ansambliga “Radar”, on viimasel ajal kahetsusväärselt tihti eksitud faktides. Värske näide - etendus “Kremli ööbikud”. Seoses sellega juhiksin alljärgnevalt tähelepanu vigadele Priit Hõbemäe artiklis rubriigis “Nädala plaat” (EE 26.09.2018), milles ta analüüsis Jaak Joala venekeelset CDd. Samuti lisan mõned täpsustused, mis puudutavad kõigi Eesti artistide tegevust 1980ndatel aastatel Nõukogude Liidus, mille osa ka Eesti sellel ajal oli.

Jaagu esimene venekeelne CD “Bõtj samim soboi”/“Jääda iseendaks” on tegelikult kuues plaat seeriast, mis plaanitu kohaselt koosneb kindlasti üheksast eestikeelsest plaadist, lisaks kaks-kolm venekeelsest. Aga mitte viiest, nagu väidab artikli autor. Meenutuseks, et iga eestikeelne plaat kannab ühte tähte täisnimest, mis koosneb üheksast tähest - Jaak Joala.

Priit Hõbemägi eksib, kui väidab, et kõik kõnesoleva helikandja laulude põhjad on lindistanud ansambel “Radar”. Tegelikult on “Radar” salvestanud kaksteist põhja kahekümne ühest laulust ja need on plaadi väljaandja kenasti CD bukletis ära märkinud. Ülejäänud - David Tuhmanovi laulude põhjad - on Olavi Pihlamägi sõnade kohaselt (kes kõnesolevat seeriat toodab) ilmselt lindistanud autor ise, teiste heliloojate puhul ei oska öelda. See ongi põhjuseks, miks plaadil vastav info puudub. Kuigi Glen Pilvre on teinud plaadile suurepärase masteringu, mis teataval määral ühtlustab erineval ajal ja erinevates kohtades toimunud lindistuste kõla, ei ole kuigi raske aru saada näiteks plaadil kõlavate erinevate pillimeeste professionaalsest meisterlikkusest. Siin langeb vaekauss kindlalt “Radari” muusikute kasuks ja traditsiooniliselt teeb Jaak Joala ja “Radari” lindistustel äratuntavalt imepärast tööd helirežissöör Eduard Kattai.

Loomulikult tõestab käesolev plaat veel kord, kui suurepärane laulja Jaak Joala oli. Tähelepanelikum kuulaja paneb kindlasti tähele, et mitmed originaalis venekeelsetena kirjutatud laulud kõlavadki Jaagu esituses paremini kui eestikeelsed tõlkeversioonid samast muusikast. Näiteks Viktor Reznikovi “Ne beda”, mida eesti keeles teame lauluna “See on hea”. Paljude kuulajate lemmiklooks sellel helikandjal on Igor Kotelkovi imekaunis, romansilik laul “Davai poigraem v ljubov” (“Mängigem armastust”). Ka mulle meeldib see laul väga, aga minu arvates on Jaak Joala kõige mitmekihilisemat kaunist ja sensuaalset vokaaltehnikat kuulda plaadil laulus “Stšastje prikosnjotsa k nam” (“Õnn puudutab meid”). See on laenulugu Joala ühe suure eeskuju Cliff Richardi repertuaarist originaalpealkirjaga “Better Than I Know Myself“ (autorid D.H.Cooke ja J.MacKenzie).Plaadi “Jääda iseendaks” puhul ei tohiks kindlasti jätta välja toomata enamasti väga häid venekeelseid laulutekste, milledest viis suurepärast on kirjutanud Vally Ojavere, seistes väärikalt kõrvuti selliste tuntud vene poeetidega nagu Vladimir Haritonov ja Igor Šaferan.

Keegi meist ei käinud seal toetamas nõukogude ideoloogiat. Me käisime seal tööl, nagu on sajandite jooksul Eestist lahkutud paremat palka otsima.

Tsiteerin Priit Hõbemäge “Nõukogude estraadi ei saa ideoloogiast eraldada, need on samade pükste kaks säärt.” Kui nii, siis võtame siin laiema vaatenurga alla kõik Eesti artistid ja nende tegevuse, kes tollases Nõukogude Liidus ehk tänases mõistes Venemaal esinemas käisid: Jaak Joala ja “Radar”, Anne Veski ja Tõnis Mägi ning “Music Seif”, Marju Länik, ansamblid “Apelsin”, “Vitamiin”, Gunnar Graps jt. Võimalik, et minu mõte kõlab paljudele ootamatult, aga arutlegem nii: eesti artistid olid pigem käod kui “Kremli ööbikud”, kes oma tugeva lääne muusika mõjutustega munad sokutasid sotsialismipesadesse linnades, kus nad esinemas käisid. Ja neist munadest koorunud linnukeste tiivasirutus ja silmavaade oli juba märksa teine kui traditsiooniline. Keegi meist ei käinud seal toetamas nõukogude ideoloogiat. Me käisime seal tööl, nagu on sajandite jooksul Eestist lahkutud paremat palka otsima. Ainult et tehes enamasti armastatud tööd ja teenides ise oma aja kohta väga korralikult, tõime suure osa oma teenistusest Eesti riigi kassasse (Tollal oli tegu Eesti NSVga – toim.) läbi Filharmoonia ja Kultuuriministeeriumi ja mis peamine - tulime ise koju tagasi.

Ma ei ole päris kindel selles, mida mõtleb Priit Hõbemägi mõiste all “nõukogude estraadimuusika “ametlikud” heliloojad”. Aga arvestades kogu tema käesoleva plaadiretsensiooni poliitiliselt kriitilist hoiakut ajastu kohta, millel kirjutatud muusika plaadil kõlab, pühendab ta oluliselt rohkem leheruumi muusikavälistele probleemidele kui CD muusikalisele lahtimõtestamisele. Siit teengi järelduse, et tema arvates olid nii David Tuhmanov, Vladimir Migulja kui ka Raimond Pauls ning Viktor Reznikov kuidagi poliitiliselt manipuleeritud heliloojad. Julgen väita, et vähemalt perioodil 1980-1987, mil meie “Radariga” NSV Liidus tuuritasime, maksid muusika kvaliteet, isiklikud sidemed või raha erinevates variantides oluliselt suuremat rolli pääsemisel esinema Kesktelevisiooni ja üleliidulisse raadiosse kui “puna-poliitika”. Aga loomulikult oli konkurents nii suure riigi kui NSV Liidu artistide vahel väga tõsine.

Jälgides Priit Hõbemäe poliitloengut, meenus mulle millegipärast kohe elavalt kuskil 1964-1965 aastal noorukina kuuldud, ju siis Nõukogude Eesti raadiosaade ansamblist “The Beatles”, kus poliitiliselt väga ühekülgselt suunatud diktori, pilkavalt ilmekas tekst ütles järgmist: “Mis oleks lihtsam kui istuda kihutava sportauto tagaistmel ja kirjutada nii primitiivset laulukest nagu ”A Hard Day`s Night”, mis paneb hulluma tuhanded pikajuukselised inglise noored.”

Kokkuvõtteks tahan öelda, et oleks tore, kui kirjutades möödunust, suudaksime jääda faktitäpseks ja kajastada olnut võimalikult õigetes ja tasakaalustatud värvides. Seda eriti silmas pidades lugejat-vaatajat, kellel endal vahetu kogemus eluga Nõukogude Liidus oma nooruse tõttu puudub. 80ndatel aastatel, eriti nende esimesel poolel, olid Eesti artistid tooniandvad kogu NSV Liidus ja nende seal tehtu propageeris Eestit parimal viisil.