FOTO:
Areenis filmikriitikuna debüteeriv Andres Rohtlaan vaatas noore režissööri Kaur Koka täispika mängufilmi debüüti ja peab seda Eesti filmikunsti lõppjaama jõudmiseks.
See on rahvuslik uhkus, et siin, sellel paesel rannal, on juba viis tuhat aastat vastu peetud. Oldud nagu sitke kadakas, mis pannakse vahel põlema, nagu juhtub Jüri Müüri „Reigi õpetajas“ (1977), kuid mis suudab kuidagimoodi regenereeruda, et minna edasi järgmisse sajandisse. Kus ta jälle põlema pannakse, aga tema on surematu, tema aina kestab.
Kuna see on meil siin niimoodi juba viis tuhat aastat olnud, siis asi see pole ära kannatada aeg, igavikust natuke lühem, mis läheb Wabariigi saja aasta juubeliks valminud mängufilmi „Põrgu Jaan“ vaatamisele.
Traditsioonidest lugupidava eestlase rõõmuks peab ütlema, et midagi üllatavat ei juhtu. Vaataja kulgeb tuttaval maastikul mööda tuttavaid süžeeliine.