Möödunud reedel, 5. septembril saatis Kaia Iva (Isamaa) laiali omavalitsustesse kirja. Selle põhisisu oli tõdemus, et vanemateta lapse hooldusperesse andmise ega lapsendamisega ei tohi liialt kiirustada.

„Kui lapse peres on probleemid, siis esmalt tuleb tööd teha lapse bioloogilise perekonnaga, et aidata perel raskustest üle saada. Kui pere toetamise teel pole olnud võimalik raskusi ületada ning laps eraldatakse perekonnast, peab töö perega jätkuma, et võimaldada lapsel oma bioloogilisse perekonda naasta. Juhul kui vaatamata bioloogilise pere toetamisele ei ole lapse huvidest lähtuvalt tema perekonda naasmine võimalik, tuleb üldjuhul eelkõige ringi vaadata lapse laiendatud pere ja lähedaste hulgas, et leida lapsele füüsilisest isikust eestkostja. Lapsendamine ja hoolduspere peaks olema alles järgmiseks võimaluseks juhul, kui lapse lähedaste seas ei ole kedagi, kes oleks valmis ja võimeline lapse eest hoolt kandma. Alles siis, kui kõik eelnev ei ole osutunud võimalikuks, peab kohalik omavalitsus kaaluma lapse elukohana pere- või asenduskodu. See, mis on konkreetse lapse huvides kõige õigem, tuleb kohalikul omavalitsusel iga kord eraldi välja selgitada.“

Põhja-Tallinna (just seal toimus selle nädala Ekspressis kajastatud Anu* ja tema poja Atsi* lugu) linnaosavanem Raimond Kaljulaid (Keskerakond) aga saatis kolmapäeva hommikul välja pressiteate, kus rõhutab, et lastekaitse ega kohtute eesmärgiks pole lapsi perest eraldada, vaid tagada lastele turvaline kodu nende bioloogiliste vanemate juures.

„Kui lapsevanematelt on ära võetud hooldusõigus, otsitakse esmalt võimalikku eestkostjat lähisugulaste hulgast,“ kinnitab Kaljulaid pressiteates.

Ekspressi andmetel ei püüdnud aga Põhja-Tallinna lastekaitse võtta ühendust teiste Anu sugulastega peale tema ema. Isegi mitte Anu vennaga, kelle perre sündis laps enam-vähem samal ajal.

* Nimed muudetud