REMSU RÄNNUJUTUD | Saltod ja nemad vürstlikud hiilgused
Oli riigi sünnipäev. Suurvürst Johannes Hans Adam Ferdinand Alois Josef Maria Marko d’Aviano Pius von und zu Liechtenstein ehk Hans-Adam II von Liechtenstein ehk Troppau ja Jägerndorgi hertsog ehk Rietberti krahv jalutas laudade vahel. Ja mitte sugugi üksinda, kõrgeaulikul ei kõlbagi üksinda olla. Tema käevangust hoidis kinni suurvürstinna Marie Aglaë Bonaventura Theresia Kinsky von Wchinitz und Tettau, lühemalt Marie Aglaë von Liechtenstein, ühtaegu nii suurvürsti abikaasa kui nõbu. Ei mingit morganaatilist abielu! Mõlemad kandsid üpris keskaegseid aadlirüüsid ja paistis, et nad tunnevad kõiki liechtensteinlasi. Ajasid nendega juttu, viskasid naljagi, naeru ja lõbu oli rohkesti. Äkki märkas suurvürst võõrast nägu, see on mind. Kohe astus ta minu juurde, sirutas ette tervituskäe.
„Aus welchem Land kommst du?“ küsis suurvürst.
„Which country you are from?“ küsis suurvürstinna.
„Eestist! Väga kena,“ rõõmustas suurvürst. „Kas te meile ei tahaks näidata, kuidas saltosid visatakse?“
Mis asja!?
„Me tahame väga saltosid vaadata,“ kinnitas suurvürstinna.
Täielik absurd!
„Teie Värnik viskas nii ilusaid saltosid,“ ütles suurvürst.
Jah, mõni päev tagasi tuli Andrus Värnik maailmameistriks odaviskes. Aga mida puutuvad siia saltod?
„Televiisoris öeldi, et saltod on teie rahvuslik komme rõõmustada,“ seletas suurvürstinna.
Asi sai selgeks. Värnik viskas ju tõesti oma suure võidu puhul staadionil saltosid, ilmselt oli telediktor ajanud pada, nagu neil on kombeks.
Ütlesin, et mina ei oska saltosid visata. Kõrgeaulised astusid edasi. Mina aga mõtlesin, ehk kahtlustavad mind selles, et ma ei pea nende riigi sünnipäeva saltovääriliseks asjaks.
