Ameerikas elab Estonia, kelle poeg on ka Estonia!

USAs elab tegelikult lausa üle kümne inimese, kelle eesnimi on puhtjuhuslikult Estonia. Noorim neist on kolmeaastane. Kahjuks jätab Estoniaid suhteliselt külmaks, et sama nime kannab ka üks Euroopa väikeriik.

„Hello, Estonia?“

„Estonia speaking!“

Nii algavad mu telefonivestlused Ameerikas tänavu veebruaris ja septembris. Olen avalikest telefoniraamatutest (ookeani taga on hämmastavalt palju numbreid internetis vabalt leitavad) välja otsinud Estoniate kontaktid ja nendega ühendust võtnud. Tahaks pakkuda välja, et saame kokku, räägime nende nimest. Ma võtan Kalevi šokolaadi või Vana Tallinna kingiks kaasa.

Tähistaks koos Estonia sajandat juubelit. Räägiksin laulupidudest, e-riigist ja nõukogude okupatsioonist. Nad võiksid rääkida, kuidas oma nime said ja mida see nende jaoks tähendab.

Kuid kõik kõned lõpevad väga kiiresti, e-kirjad kukuvad rämpsposti.

Estonia Marie Hunt elab Ohio osariigis Youngstownis. Chicagost (kus parasjagu viibin) vaid mõni tund sõita. Tal on kraad raamatupidamises ja õenduses. Töötab kohalikus haiglas. Kirjadele Estonia Marie ei vasta. Telefonikõne katkestab kolmandast lausest. Ilmselt peab mind mingiks perverdiks. Ameeriklastel on tugev eelarvamus kõigi võõraste suhtes, olgu nad kui viisakad tahes.

Estonia Osborne on riigi teises otsas elav tumedanahaline turske mees. Ametilt logistik. Suure pere isa. Olen valmis veetma tunde lennukis ja autos, et jõuda tema kodulinna Rustonisse. Aga esimeses kahes telefonikõnes teatab mees, et on tööl ning järgmisele kolmele enam ei vasta. Kui siis kuuendal korral taas vastu võtab, on natuke tähelepanust meelitatud. Kuid kohtuda ei taha, ütleb, et on häbelik. Osborne räägib, et tema vanemad ei teadnud Eestist midagi. Panid talle lihtsalt nime, mis kõlas hästi. Nii hästi, et tema pani oma pojalegi nimeks Estonia!

Et sama nime kannab ka üks riik, kuuleb Osborne esmakordselt. „See on üsna äge,“ leiab lühilausetega rääkiv ameeriklane. Teda huvitab vaid üks küsimus: milline on Eesti maastik? Jutustan, et meil on palju metsa aga vähe mägesid. Pajatan neljast aastaajast. „Ahsoo, okei,“ ütleb Eesti nimekaim. Pikka juttu enam ei tule.

Estonia Stampley on umbes 40aastane arvutikunstnik Atlantast. „Ma tean riiki nimega Eesti!“ tunnistab ta Facebooki vestlusaknas ja lisab vaid, et tema nimi „on puhas kokkusattumus“, sest tema vanemad Eestit ei teadnud. Kõik teised küsimused lükkab ta kõrvale.

Midagi palju rohkem ei saa me teada ka inimestest nimega Estonia Elizabeth Jones, Estonia D. Adams, Estonia Makia Capers, Estonia Nelson. Neist noorim kõigest kolmeaastane, vanim 74. Üks vanem proua Estonia Floridast ütleb telefonis otse, et tema võõrastega ei räägi.

Olgugi, et Estoniaid Eesti väga ei huvita, on ikkagi südantsoojendav teadmine, et Eesti on arvatust natuke veel suurem: Estoniaid leiab lombi tagant paljudest osariikidest. Ja Estonia elab isegi põlvest põlve, sest kusagil toimetavad oma argiseid tegemisi ka veel Lope C. Estonia, Edgar Estonia ja teised meile igal sammul tasuta reklaami tegevad inimesed.