Pühapäeval valisid sakslased Baierimaa parlamenti. Tulemus oli korralik raputus: üle 50 aasta peaaegu katkematult Baierimaad ainuvalitsenud kristlikud konservatiivid (CSU) jäid enamusest kaugele. Traditsioonilised vastased sotsiaaldemokraadid (SPD) hävisid täielikult. Parlamenti jõudis rohkem kui 10 protsendiga võõravaenulik Alternatiiv Saksamaale (AfD). Eriti võimsa tulemuse tegid aga nn globalistidest rohelised, üllatajaid leidus teisigi. Väga pikalt ühe suure partei mõju all olnud baierlased saavad nüüd näha pingelisi koalitsiooniläbirääkimisi.
Lätis toimusid valimised kümme päeva tagasi. Tulemus oli paljuski sarnane: palju parteisid, sealhulgas uusi. 100kohalisse seimi pääses seitse erakonda. Praegu pannakse kokku mitut koalitsiooni korraga.
Rootsis olid valimised umbes kuu aja eest. Tulemus sama: valitsuse moodustamiseks ükski traditsiooniline jõud mandaati ei saanud, ajaloo võimsaima tulemuse tegid populistlikud Rootsi Demokraadid. Koalitsioonist ollakse tänaseks veel kaugel.
Muster on igal pool suures plaanis sama. See oli Hispaanias nii aastal 2015: valitsus jäigi moodustamata, tuli korraldada uued valimised, mis muidugi ei teinud olukorda suurt paremaks. Hollandi tunamullused valimised ei erinenud väga. Tänavukevadised Itaalia valimised tõid laias laastus samasuguse tulemuse ja valitsust punnitati kokku panna, nii et ragises. Saksamaal pole Angela Merkel pärast poolt aastat koalitsiooniläbirääkimisi oma valitsust siiani korralikult käima saanud.
Kuidas Euroopa ees, nii meie taga. Kümmekonna aasta eest kulus meil mõni aasta aega, et muule Euroopale järele jõuda, aga nüüdseks on meist saanud igati vinks-vonks eurooplased ja me käime oma liitlastega kõiges ühe jalga.
Paar teemat on kõikjal ühised: suured, pika traditsiooniga parteid on oma mõju kaotamas. Vanad vastasseisud ei eruta rahvast. Uued lõhed sünnitavad terve portsu uusi parteisid, mis kõik näpistavad suurtelt oma tüki. Osa suuri parteisid on ägedamate populistide suhtes välistaval seisukohal. Teised aga püüavad muutuda populistide sarnaseks, karmistades oma retoorikat näiteks immigratsiooni- või muudes väärtusküsimustes. Kumbki strateegia ei tööta, iialgi ei võida jäljendajad oma pooles vinnas lipuga neid, kes on tõelised ja siirad räuskajad. Sama taktika on ka meie Isamaa viinud seisu, kus ta peab leheveergudel ja linnatänavail endale kinnitama, et ta on ikka igavene. Vist umbes nii, nagu oli igavene Tõnismäe igavene tuli.
Järjest teravam on kogu Euroopas vahe linna- ja maainimeste eelistuste vahel. Baierimaal on kaheksa Tartust suuremat linna. Kõigis neis võitsid seekord hoopis moodsamad, avatumad ja sotsiaalselt liberaalsemad rohelised, traditsiooni kehastajad CSU (ja samuti sotsid) jäid kaugele maha. Maapiirkondades, tagamaal olid tulemused risti vastupidised.
Mis neist uutest lõhedest, uuest killustatusest kasu on, seda veel peame ootama. Võib-olla kui me aasta pärast oleme ikka veel toimiva valitsuseta, avab see mingil moel meie silmad ja me saame nägijakski? Näiteks võime siis näha, et ühe vaba ja väärika kodaniku jaoks ongi tõhus ja „töine“ valitsus üks paras nuhtlus. Võib-olla ilma ongi mõnusam? Vabam? Tulusam?
