NÄDALA SÜNDMUS: Ingmar Bergmani retrospektiiv

Süü, patt, patukahetsus, kiusatus, kahtlus ja deemonid on need religioossed teemad, mis on selle perioodi loomingus alates „Seitsmendast pitserist“ Ingmar Bergmani suurel määral huvitanud.

1957. aasta oli Ingmar Bergmani elus murranguline aasta. Sel aastal tuli välja tema radikaalne filosoofiline draama „Seitsmes pitser“ – lugu katkuaegsest rüütlist, kes mängib oma elu peale malet Surmaga. Selle filmiga tõestas Bergman oma küpsust omanäoliselt mõtleva looja ja režissöörina ning see avas talle tee loomingulisele vabadusele.

Seitsme pitseriga on Johannese ilmutuse raamatus kinnitatud apokalüptiline jumalikku teadmist sisaldav dokument, mis peab püsima kinni pitseerituna ajani, kui ­leitakse Tall, kes on vääriline seda avama. Viimase, seitsmenda pitseri avamine toob aga kaasa Jumala vaikimise. Kui Jumal vaikib, laastavad maad õudused – katk, nälg ja surm, mille tunnistajaks on pikalt merereisilt tagasi saabunud rüütel. Jumala vaikimine on inimese paratamatu saatuse teadvustamine – nagu surmamõistetu, kes ootab oma surmaotsuse ettelugemist. See on möödapääsmatu apokalüpsis, mis on määratud igale inimhingele tema eluajal, see on kahtlus – usu kaotamine Jumalasse, eksistentsi mõttekusse, teise inimesse, perekonda, ühiskondlikesse väärtustesse.