Uue sarja avastseen peaks vaatajad magnetina ekraani ette kinnitama. Näiteks ETVs jooksva „Silla“ neljanda hooaja alguses hakkab kurjategija vangistatud riigitegelast kividega surnuks loopima. Pinge tekib kohe.
„Pank“ seevastu algab uinutavalt. Avastseenis lebab peategelane Toomas Pisuke (Sergo Vares) paadis, mis liigub laisalt mööda jõge.
Võib-olla on see mingi kujund. Jõel liikumist võiks tõlgendada mingi kulgemisena.
Aga kõik vaatajad ei võta seda nii. Minagi mõtlesin esmalt, et kas tõesti käib keegi noor mees ülikonnaga paadimatkal?
Või ta puhkab paadis?
On kõngemas?
Varjab end?
Järgmises pildis on Pisuke dressides ja osaleb sõpradega massilöömingus. Mille pärast nad kaklevad, jääb segaseks.
Ja luuser. Välimus reedab, et ta pole noor – Sergo Vares on 36 aastat vana –, kuid töötab tanklas klienditeenindajana. Pisuke unistab karjäärist, aga miks ta pole juba ametiredelil kõrgemale jõudnud, jääb taas saladuseks.
„Kust teab vorstimüüja liitintressi?“ imestab pangajuht Ülle Tamm (Evelin Võigemast), kui kuuleb pealt, kuidas Pisuke räägib sõbrale, et kui üks kroon investeerida 30protsendise kuutootlusega, siis kasvab sellest miljon nelja aasta ja kuue kuuga.
Miks seda imestada? Nõukogude ajal oli logaritmarvutus iga keskkooli õppekavas.
Ainult et tavainimene ei arvuta peast nii kiiresti nagu Pisuke.
Pisuke muuseas on Eesti rahanduses päriselt olemas. Erki Pisuke kuulub Eesti Hoiu-laenuühistute Liidu juhatusse.
Aga tema pole peategelase prototüüp. Tegelikult käib jutt Erkki Raasukesest. Tema töötas enne panka tanklas.
Ülle Tammes võib ära tunda Tiina Mõisa ja Kalju Tammes (Priit Võigemast) Jüri Mõisa. Siim (Markus Luik) on Rain Lõhmuse moodi, Jimmy (Reimo Sagor) omab Charlie Viikbergi uljust. Rohkelt suhkrut tarvitav ja alatasa jahil käiv Mati Iisak (Gert Raudsep) on muidugi Olari Taal.
Jõukas välisinvestoris Hamiltonis (Volli Käro) võib aimata nii Joakim Heleniuse kui mõne Wallenbergide pere esindaja jooni. Päriselus unistasidki hansapankurid osaluse müümisest Wallenbergide äripangale SEB, mitte Swedbanki-sugusele kolhoosile.
Ja kord juhtus tõesti nii, et TPIsse saabus väliseesti õppejõud. Ta kirjutas tahvlile valemi ja küsis, mis see on. Vaid Indrek Neivelt teadis raha nüüdisväärtuse valemit.
„Pangas“ leidub 1990. aastate kummalist lummust, kus kõik varasemad reeglid keerati pahupidi. Vana taaga kartuses võtab Nordpank (loe: Hansapank) tööle üksnes noori. Selliseid, kes on valmis rügama hommikust õhtuni, et siis pidu panna ja hommikul edasi töötada. See on sajaga elamise ajastu.
Aga esimeses paaris osas on raske aru saada, kes on kes, mida need inimesed teevad ning miks. Karakterid ja tegevus jäävad pahatihti avamata. Vaatajate tundeid üles kruvivat pinevust napib.
Lihtne vaataja ei saa aru, miks vajab pank juurde kapitali, kui raha voolab muudkui sisse ja kliente tõrjutakse 500 krooni suuruse konto avamise tasuga.
Kauplemisruumi tekstid mõjuvad nagu hiina keel.
Kui Kodupangas (loe: Hoiupangas) vajub kapist välja rublapakkide lasu, siis ei pruugi vaatajad (eriti nooremad ega välismaa omad) aru saada, millega on tegemist, sest nad pole eales rublasid näinud. Panga asejuhi selgitus – „Need hoidsime alles, nii igaks juhuks“ – muudab olukorra veelgi totramaks, sest iga normaalne inimene küsiks, miks peaks kupüüre hävitama.
Ajaloolist tõetruudust ei püüagi tegijad alati järgida. Panga ruumidesse on 1990. aastate meeleolu rõhutamiseks kuhjatud hunnik vanu kastikujulisi kuvareid, aga kodus vaatavad tegelased lameekraaniga telekat. Meeste lipsud pole 90ndate moodi kirjud. Pangajuht Tamme visiitkaardil seisab veebiaadress www.nordpank.ee, kuigi tollal polnud pankadel veel internetikülgi. Narkootikumide tihe tarvitamine tundub ülepingutatud. Pangaröövli auto alla jäämise koht, kus kaskadöör rihmadega vupsti õhku tõmmatakse, mõjub amatöörlikult.
Majandusuudised on naerukoht. 1990. aastatel tegi selles vallas ilma mitte Rein Hansoni hale paroodia (Enn Lillemets), vaid igati naksakas Tiina Joosu. Toonane nali ütles, et Joosut nähes hakkab isegi talse (Tallinna börsiindeks) tõusma.
Kunagise uudisteankru Marite Kallasma diktorina kasutamine on aga viis pluss. Tema ongi kõige ajastutruum tegelane – mis sest, et üksnes häälena kaadri taga.
Eesti filmides tahavad autorid sageli rääkida sümbolite keeles. Aga need sümbolid jäävad vaatajale hämaraks. Pead muudkui mõistatama, et milles on asi.
Näiteks Hamilton paneb sel nädalal näidatavas osas musta baleriinikleidikese selga ja läheb rõdule tantsima. Kas see on sõnum, et välisinvestorid on perverssete kommetega vastikud tegelased? Või etendab Hamilton hoopis surma kuulutajat?
Sest samal ajal vajub üks pangatöötaja surnult maha (põnevuse huvides ei ütle ma, kes sureb).
Balleti unes nägemine ennustavat abielurikkumist, ärilist ebaõnne, armukadedust ja tülisid.
Avastseenis nähtud rahulikult voolava jõe nägemine toob aga imelisi rõõme ja jõukuse hüvesid. Mida Hansapank oma loojatale ja ülesehitajatele kahtlemata andis.
