Jättes kõrvale barokse buketi Randjärve ametisse kandideerimisega kaasnenud detailidest, on loo moraal väga selge. Esiteks oli Randjärv alles esimene pääsuke. Teiseks – riigikogust lahkuvate saadikute juhiteeneid tuleb hoolikalt kaaluda. Mitte sellepärast, et inimene võib olla kaotanud professionaalse kompetentsi ja lõhnataju. Vaid seetõttu, et süsteem, mis pikendab parteipoliitilist toiduahelat ettevõtluse ja kultuurimaailma sisse, oleks juba ammu pidanud hauda vajuma. Kogu mõtteviis, et erakonna tipus või tipu lähedal figureerinud persoonid on ettevõttele, asutusele või organisatsioonile kasulikud eeskätt selle tõttu, et ligipääsu tõttu poliitikas on neil paremad võimalused süsteemis laveerida ja eeliseid välja pinnida („Mina tean, kuidas ja kust raha hankida!“), on korrumpeerunud mõtlemine. See toidab arusaama, et ikka peab Eesti Vabariigis edukaks tegutsemiseks rippuma mõne poliitilise erakonna nisa otsas (ja vastutasuks kalõmmi maksma, sest need asjad käivad lahutamatult üheskoos).
(Nimesid nimetamata on Eestis niigi tekkinud terve ring riigipalgalisi tipptöötajaid, kes astuvad (või püüavad astuda) ühelt kõrgepalgaliselt ja juhtivalt ametikohalt teisele, nagu nad oleksid Gulliverid liliputtide maal. Kompetentsuse puudumine mingil konkreetsel alal ei ole seejuures takistus, nagu elu on näidanud.)
Õppetund igasugustele organisatsioonidele on see: parem hoidke eemale riigikogu saadikutest, kes tunnetavad, et nende poliitiline „parim enne“ on otsa saamas ning otsivad mugavat maandumispaika. Parafraseerides tuntud ütlust: tahate endale head juhti, aga võite hoopis saada mudamaadluse advokaadiga suures meedias.
Kuna ilmselgelt on Eesti poliitilises ilmas toimumas verevahetus, mille tulemusel riigikogusse ei mahu enam hulk inimesi, kes on harjunud oma nime ajalehtede pealkirjades lugema, siis on sedasorti SAXIT nende jaoks võimalus endist eluviisi jätkata.
Endiste riigikogulaste või nende nõunike soov hõivata uusi positsioone senise riigileiva lõppemisel on mõistetav. Aga olgu siis mitmesuguste nõukogude liikmetel nii palju tarkust, et aru saada – parteilise ringkäenduse süsteem on minevikku vajunud, päris elus on vaja professionaale, mitte endiseid parteisõdureid, kelle suurim kapital on võib-olla telefoniraamat oma endiste kolleegide telefoninumbritega.