Eestis on terve ring riigipalgalisi tipptöötajaid, kes astuvad (või püüavad astuda) ühelt juhtivalt ametikohalt teisele, nagu nad oleksid Gulliverid liliputtide maal.

(Nimesid nimetamata on Eestis niigi tekkinud terve ring riigipalgalisi tipptöötajaid, kes astuvad (või püüavad astuda) ühelt kõrgepalgaliselt ja juhtivalt ametikohalt teisele, nagu nad oleksid Gulliverid liliputtide maal. Kompetentsuse puudumine mingil konkreetsel alal ei ole seejuures takistus, nagu elu on näidanud.)

Õppetund igasugustele organisatsioonidele on see: parem hoidke eemale riigikogu saadikutest, kes tunnetavad, et nende poliitiline „parim enne“ on otsa saamas ning otsivad mugavat maandumispaika. Parafraseerides tuntud ütlust: tahate endale head juhti, aga võite hoopis saada mudamaadluse advokaadiga suures meedias.

Kuna ilmselgelt on Eesti poliitilises ilmas toimumas verevahetus, mille tulemusel riigikogusse ei mahu enam hulk inimesi, kes on harjunud oma nime ajalehtede pealkirjades lugema, siis on sedasorti SAXIT nende jaoks võimalus endist eluviisi jätkata.

Endiste riigikogulaste või nende nõunike soov hõivata uusi positsioone senise riigileiva lõppemisel on mõistetav. Aga olgu siis mitmesuguste nõukogude liikmetel nii palju tarkust, et aru saada – parteilise ringkäenduse süsteem on minevikku vajunud, päris elus on vaja professionaale, mitte endiseid parteisõdureid, kelle suurim kapital on võib-olla telefoniraamat oma endiste kolleegide telefoninumbritega.