Minu kuulamiskogemuse lõpuks ja selle arvustuse alguseks jäi kestma üks vältimatu küsimus. Miks teeb ja ütleb see muusikaliselt rafineeritud plaat ometi nõnda vähe? Natuke odav võte, ma tean, aga võtke võtmeks Josmarine’i (ehk laulja ja sõnadeautori Joanna Präätsi) debüüt-teose nimi – „Absence“, „puudumine“.

See, mis puudu on, on Josmarine ise. Ma ei saanud teada, kes ta on. Heal juhul sain teada, mida ta oskab, kuid tema soul-maneerid väga jõulist lennuhoogu üles ei saa. Ei erilisi kontraste ega dünaamikat, ei mingeid puhanguid nullist sajani. Ma olen veendunud, et Josmarine’i kunstnikumina sees peidab end palju põnevat, aga välja ei püüa sealt miski märkimisväärse kirglikkusega pääseda.

Isegi natuke huvitavam küsimus on see, kas see on üldse tema enese „süü“. Ei pruugi olla.

Ma arvan, et plaadi heliloojad-produtsendid-instrumentalistid Pärtel-Peeter Pere ja Jakob Juhkam on vahest tõesti peamine põhjus, miks siinset muusikat kuulata tasub. Aga samas keelab nende oivaline oskusteave Josmarine’ile midagi, olgu või kaudselt. Kogu kõlapilt imeb vokaalist justkui füüsilisuse, materiaalsuse välja. See siin pole mitte niivõrd elektrina kehas särisev soul, pigem spirit – vaimne, ebamaine, cool

See ambitsioon ei pruugi muidugi olla halb. Igatahes on see väga avatud, väga avanev muusika. Võtke tugeva meloodiaga kõrgtehnoloogiline gospel „Money Or Soul“ ja istutage ta mõtteis mõnesse Lynchi filmi. Võtke pealtnäha sirg­jooneline ja lausa uinutavalt distsiplineeritud pop-funk nimega „Red Light“, kus kitarr ärkab loo lõpupoole kosmilist igavikku püüdlema. Ja võtke „Wrong Foot Rabbit“, mis kasvatab enesele plaadi paariks lõpuminutiks progeroki staatilise paatose.

Oskusteave, nagu eespool öeldud. Sellega ei vaidle. Sellele saad ainult kaasa laulda.