Lilli-Krõõt Repnau:ühe Rembrandti võib ju ikka teha
Foto: José Lure
20. sajandi teise poole Eesti graafikakunstis märgilisel kohal oleva oforditehnika abil käsitleb Repnau tänapäeva probleemistikku, näiteks uute tehnoloogiate mõju lastele. Sel suvel EKKMis toimunud Tallinna XVII graafikatriennaali põhinäitusel „Pilvepurustajad. Intensiivsus vs. kavatsus“ eksponeeritud paarikteosega „Tüdruk nutitelefoni valguses“ (2017) ja „Poiss nutitelefoni ja padjaga“ (2017) pälvis Repnau Eesti Kunstimuuseumi preemia.
Eha Komissarovi ja Tatjana Zeljukina kureeritud näitus „Piiride poeetika“ on osa Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva rahvusvahelisest kultuuriprogrammist ja jääb Uues Tretjakovis avatuks 27. jaanuarini 2019.
Dinaburg/Dvinsk/Daugavpils
Möödunud nädalavahetusel käisin koos oma stuudiokaaslaste Marilyn Piirsalu ja Kaija Kesaga Mark Rothko kunstikeskuses Daugavpilsis eesti graafikute näituse avamisel. Kui me reede õhtul kohale jõudsime, olid avamised kestnud tunni jagu, aga saime ikkagi natuke melust osa. Puhkpillid veel puhusid ja kingiti lilli, kõik tööd olid kenasti üles pandud ja meeleolud ülevad.
Pigem intuitiivne kui praktiline
Aga järgmisel päeval Rothko keskuses sattusin ikka pöördesse. Mulle meeldib igasuguseid viiteid ja sildikesi lugeda. Värskendada oma ajalooteadmisi ja tutvuda kohaliku kultuurilooga. Eriti sümpaatne tundus Rothko isa Jakob, kes oli olnud pigem intuitiivne kui praktiline, aga oma kogukonnas lugupeetud inimene. Vaatasin tema pilti ikka tükk aega...
Taaskohtumine Rembrandtiga
Pühapäeval asusime tagasisõidule ja olime mõnda aega ka Riias. Marilyn viis meid muuseumisse gravüüre vaatama. Nägin esimest korda originaalis graafilist lehte, mida kunagi olin järele teinud. Nimelt oli meil Eesti Kunstiakadeemias kunagi ülesanne teha üks Rembrandti koopia. Üks kursaõde oli ülesandega hädas ja tegime koos kursavennaga öö jooksul ka talle ühe lehe. Enda tööd ma enam ei mäleta, aga kursaõele tehtud tõmmis on siiani eredalt silme ees. Teiste eest töö ära tegemist ma üldiselt ei poolda, aga ühe Rembrandti võib ju ikka teha.
Läti 100
Kui me pühapäeval muuseumist välja jõudsime, oli Läti 100 kontsert juba läbi. Näha võis vaid bussipeatustesse kogunenud rahvahulki ja autoteedel jalutavaid inimesi. Aga ometi, valgus Daugava jõe peal oli suurepärane – milline vaatemäng! Roosad pilved sinise taeva taustal, päike saatmas veel viimaseid kuldseid kiiri. Võib küll ette kujutada, kuidas Bremeni kaupmehed siin kunagi 1156. aastal randusid, nagu mõtiskleb Tanel Rander oma videos Riia Börsi kunstimuuseumis avatud näitusel „Shared History“. Soovitan soojalt Lätti minna!
