Audiofiilide unelmate album

Low „Double Negative“
9/10

Foto: Paul Husband

Low „Double Negative“

Sub Pop

9/10

Minimalistliku ja aeglase rokkmuusika suurkujud Low on uue albumiga teinud karjääri suurima ja julgeima kannapöörde.

„Double Negative“ on oma kõlapildilt lähemal Tim Heckerile ja Jefre Cantu-Ledesmale kui ühelegi Low’ varasemale albumile. Kuna bändi lood on tugevalt üles ehitatud vokaalile – eriti Alan Sparhawki ja Mimi Parkeri ebamaistele vokaalharmooniatele –, siis keskendub uue plaadi produktsioon jõuliselt just ­helimanipulatsioonidele, millest ei jää puutumata ka vokaal. Iga instrumenti on kohati tundmatuseni töödeldud ja lastud läbi erinevate kompressorite ja filtrite, nii et kitarrid väänlevad ja võbelevad, justkui püüaksid nad iga helisageduse eest ­võidelda, et neid vaid kuulda oleks. Trummid on nii tihkelt kokku pressitud, et süntesaatorite müralaviini põhjatust sügavusest on kuulda ainult nende tummist kaja.

See on audiofiilide unelmate album, mida tuleks kindlasti kuulata väga kvaliteetsete klappidega. BJ Burtoni poolt produtseeritud plaat on üks unikaalsemaid kuulamiskogemusi sellel aastal. Lisaks fantastilisele produktsioonile sisaldab „Double Negative“ ka viimaste aastate parimaid Low’ lugusid. Kohati tekib küsimus, kuidas on võimalik nii väheste instrumentide ja hõreda helipildiga bändil nii palju meeldejäävat muusikat luua. Vastus peitub tõenäoliselt nende uuendusmeelsuses ja loomingulisuses, sest ükski Low’ plaat ei kõla nagu teine Low’ plaat. See on bänd, kes võib teha mida iganes.