Kui jama majas, siis otsid üles raba. Mina otsin üles koduse Männikjärve raba Endla sookaitsealal. Siin pole inimesi ega kiirustamist. Kuulan vaikust. Istun ja vaatan mudatildrit soomättal. Või kuidas lennuk taevasse säbrulise juti veab. Lihtsalt istun ja molutan. Ja tunnen, kuidas tasahilju saabub meelerahu. Minul on see niimoodi olnud.

Jah, muidugi on rabaskäike, mida ei tehta üksi. Kui näidatakse olulisele inimesele (või näitab tema sulle) oma lapsepõlveraba. Nagu laps näitab külalisele kõige ägedamat mänguasja. Meenikunno raba valendavad tupp-villpead ja rõõmus elevus (et ka talle meeldib raba!!!) tulevad siinkohal jälle meelde. Kas seal rabas mõni võõras ka vastu tuli, löö või maha, seda ei mäleta. Vist ei tulnud.

No ja siis need toredad rabaskäigud, mida tehakse hulgakesi. Kohvitermosed ja võileivakarbid, mõnel agaramal pannkoogitainas purgi sees ja priimus ja pann, et üritus eriti meeldejäävaks teha. Võib-olla on kellelgi sünnipäev. Aga võib-olla on nad just asutanud Põdrakärbse Nimelise Eksklusiivse Matkaklubi, et avastada kante, kus tavaliselt ei käida. Ja nad sumavad kaugele soosaarele, leiavad korstnajala ja räägivad lugusid vanameestest ja memmedest, kes siin elasid.

Ja siis sõidan teel maale mööda metsa ääres seisvast autorodust. Ma tean, et sealt saab Viru rappa ja mind pole sinna kunagi tõmmanud. Mis inimesed seal käivad?