Jõulud on ebatõhusad. Ebamõistlikud. Raiskavad. Irratsionaalsed. Palavikulised. Tõmblevad. Kulukad. Majandusteadlase õudusunenägu.
Pole ime, et paljud alati nii praktilise meelega Eesti inimesed tunnevad, kuidas tahaksid neil nädalail põgeneda kas või Lõuna-Sudaani. Ükskõik kuhu.
Alustame ajakasutusest.
See on jõulu eel jabur niikuinii. Me leiame ennast tegemas liigutusi, mida me muidu ei teeks. Igapäevastele kohustustele lisandub äkki terve hulk kohti, kohtumisi, toiminguid, üritusi, kuhu tuleb jõuda.
Kui peres peaks olema lapsi, on olukord mingil hetkel lausa hüsteeriline.
Kuu aega varem hakatakse lapsevanemate listides arutama, kuidas pidada kooli ja lasteaia jõulupidusid, mida kinkida, mida korraldada, mida pakkuda. Tihti läheb vaidluseks, vahel jäädaksegi arutama, pahatihti tulemuseta.
Siis hakkavad tähistamised pihta. Kõikjale tuleb jõuda: kooli jõulupidu, siis lasteaia jõulupidu. Peaks laps käima mõnes huviringis või trennis, on seal jõuluüritus. Peaks vanemate tööandja olema „kaasaegne“, „edumeelne“ või, oh õudust, „peresõbralik“, on veel need jõulupeod ka. Siis tulevad suurtel kiirustel ja hulgakaupa muidugi suguvõsade ja sõpruskondade üritused.
Selle kõige vahel tuleb kahe nädalaga ära teha kogu kuu päristöö, osta kingitused, pakkida need, kirjutada kaardid, hankida kuskilt mingi kuusk ja mingid ehted. Mõni ajab mööda kaubandusvõrku tundide kaupa taga seda ainuõiget kamaraga seapraadi, seda eriliselt õiget hane või lambakooti.
Ratsionaalne see rapsimine just pole.
Muidugi kehtib sama kingituste tegemise kohta. Vaid inimene ise teab, mida ta vajab ja tahab (enamasti, olgem ausad, ei tea temagi). Teised saavad ainult oletada. See tähendab, et paratamatult kingitakse kraami, mida inimene ise poleks ostnud.
Yale’i ülikooli teadlased tegid katse, kus palusid kingisaajatel hinnata, mida võisid nende poolt saadud kingitused maksta. Keskmiselt hindasid vastajad oma uusi asju kuni kolmandiku võrra odavamaks, kui neile tegelikult kulutatud oli. See tähendab, et paarkümmend protsenti ühiskondlikust hiiglaslikust kingirahast lendab pühadeperioodil lihtsalt vastu taevast. Mõistlikum oleks anda sularaha.
Ometi me harilikult ei tee seda.
Jõulud on parim näide, kuidas ühiskond ei olegi viimase vindini ratsionaalne. Me teeme kõike seda põhjusel, et... me lihtsalt teeme nii. Jõulud, kui nende usutähendus kõrvale jätta, mis meist ülearu paljusid ei puuduta, ongi üks massiline ja kogu rahvast ühendav rituaal.
Meie mistahes pühadeliigutus tundub kosmosest vaadates põhjendamatu, isegi naeruväärne, aga kõik kokku on ometigi väga tugev liim, mis meid kõiki kokku seob. Ilma sotsiaalse kontekstita on jõulud tõepoolest totruste kaskaad. Tänu sellele ongi jõulud aga midagi õiget ja head, mis ühendab omavahel põlv-, pere-, sugu-, kogu-, töötajas- ja isegi erakondi.
Täna pühendame üksteisele aega, teeme pisikesi ja ebaratsionaalseid pingutusi, vastu saame aga sellest hea tuju ja tugevama ühiskonna kogu aastaks.
Seda kõike on mul üsna piinarikas kirjutada, sest mu näpu otsas laiutab vastik vill. Sain selle eile kirikust, kus toimus vanema lapse kooli imeilus jõulukontsert. Nooremat kontsert mõistagi ei paelunud, tema läks siis hoopis kirikunurka joonistama, kuhu oli selleks ettenägelikult pandud suur kast värvipliiatseid. Ainuke häda, et need kõik – peale ühe – olid katkised ning laps sai joonistada üksnes lillasid liblikaid ja ronge.
Ratsionaalne olnuks olukorraga leppida ja keskenduda kontserdile, aga siis tuli peale see paganama sõge ja ebamõistlik jõulutunne. Teha polnud enam midagi, otsisin kuskilt ühe nürivõitu teritaja ja teritasin kõik need neetud pliiatsid ära. Sinna see kontsert läks. Sinna see tund kulus. Täiesti ebaefektiivne käitumine, võiks öelda. Ega need pliiatsid teab kui teravaks saanud ja päev hiljemgi on näpp neetult valus.
Tuju on see-eest hea.
Sellised need jõulud ongi. Punnitad, rapsid, pingutad, tehes midagi, milles sa tegelikult eriti hea ei ole ja mida oleks mõistlikum hoopis teisiti korralda. Mõistlikkus ei puutu siinkohal aga üldse asjasse.
Totraid jõule teile kõigile!
