Paradiis mis paradiis. Päike paistab Tongal üle 350 päeva aastas, talvel (kui meil on suvi) ei lange temperatuur kunagi alla 20 kraadi, suvel ei tõuse üle 25. Ahvimõnu! Ainult mussoontormid, need viivad mütsi peast, teevad hullematki, peksavad puruks kaldapromenaadi. Osmikud kõiguvad marutuules otsekui pilliroog, usun, et pererahval on mõnus neis kiikuda.

Kolm nädalat Muhu-suurusel Tongal olla on rahutul rändajal liiga pikalt, jõudsin laenujalgrattaga saarele mitu tiiru peale teha.

Kolm nädalat Muhu-suurusel Tongal olla on rahutul rändajal liiga pikalt, jõudsin laenujalgrattaga saarele mitu tiiru peale teha. Purjetatud sai ka lähematele atollidele, kuid läks igavaks nagu paradiisis ikka.

Los Angelesse viis Uus-Meremaalt tulnud röögatu, peaaegu kolmekorruseline Boeing 747. Lennumasina kodukino näitas ekraanil meie teed – Vaiksele ookeanile tõmbus punane diagonaal.

Hostelis MoonPad pidin täitma sissekirjutusankeedi. Vaatasin kuupäeva kellalt – 10.9.99, teadis ajanäitaja, kirjutasin selle ettenähtud lahtrisse, ulatasin paberi.

„Härra, härra, kuupäev on vale!“ ütles mustanahaline neiu.

„Kuidas vale?“ imestasin mina ja kontrollisin kellalt üle.

„Vabandage, aga teie kell on vale,“ teatas piiga ning parandas esimese 10 ise 9ks.

Aah, kuupäevarada, meenus siis mullegi.

Kes ütleb, et inimese kahestumist pole olemas? Kes ütleb, et aega ei saa peatada? Kes ütleb, et trans­tsendentsus filosoofiline udu?

Mina tiirutasin Los Angelese pilvelõhkujate vahel jalgrattaga ringi samal kellaajal ja samal kuupäeval, nagu ma seda tegin Nuku‘alofa osmikute vahel.