NÄDALA FILM | „Silvio“

Paolo Sorrentino „Silvio“ (tunduvalt tabavama originaalpealkirjaga „Loro“ ehk „Nemad“, mis viitab ka sõnale „kuld“ – l’oro) esimese poole kohta võib öelda, et kui kinokülastajad on vaevu Gaspar Noé „Ekstaasi“ bad trip’ist jalad alla saanud, antakse neile kohe uus laks.

Nüüd pakutakse aga tunduvalt glamuursemat ­sõitu – LSD üledoosi agoonia asemel viiakse vaatajad peentesse interjööridesse kokaiini tõmbama ja MDMA-uimas ilusate eitedega Sardiinia päikesepaistesse aelema.

Loo keskmes on noor ärikas Sergio, kes tahab ükskõik mis vahenditega kurikuulsa Itaalia megamagnaadi Silvio Berlusconi silmapiirile jõuda, et oma karjääri edendada. Poole pealt film aga muutub ja keskendub geniaalse Toni ­Servillo kehastatud Berlusconile, tema poliitilistele mahhinatsioonidele ja keerukale suhtele abikaasa Veronicaga. Selline veider üleminek ühelt fookuspunktilt teisele on põhjustatud sellest, et originaalis koosneb „Silvio“ kahest eraldi filmist, millest on rahvusvahelise kinolevi jaoks kokku lõigatud üks üsna segane kahe ja poole tunni pikkune jurakas.

Kuigi Sorrentino lugu Berlusconi rahal ja korruptsioonil põhinevast impeeriumist on üsna laia pintsliga tõmmatud, on seal ka palju sellist, mis on mõistetav ainult neile, kes Itaalia kirjut sisepoliitilist lähiminevikku detailsemalt tunnevad. Kuna senjoor Silvio elu tiirleb paljuski ümber kaunite naiste, pole režissöör ka selles osas madalat profiili hoidnud – see, millistes kogustes kohevaid juukseid, paljaid sääri, rindu ja pool­avatud huuli näidatakse, tundub #MeToo-järgsel ajastul täiesti uskumatu. Mõistagi sümboliseerib armee kõrgklassi prostituute Itaalia poliitikute müüdavust, ahnust ja apaatiat, ent kannab endas ka kriitikat naiste ­vabatahtliku enese­alanduse suhtes.

Ühest küljest on „Silvio“ meelelahutuslik ja ka masendav film, mille eesmärk on valusalt ära panna, kuid mis mõjub konkreetse selgroo puudumise tõttu üsna ebaühtlaselt ja kaleidoskoopiliselt. Teisalt tuleb aga tunnistada, et ükskõik mida Sorrentino teeb, ta valdab kinokunsti maagiat ja oma vastupandamatu lummus on selles filmis olemas. Elegantne grotesk.

Kinodes alates 4. jaanuarist.