NÄDALA FILM | „Roheline raamat“ - hea-tuju-film, mitte raevukas rusikaviibutus
22. jaanuaril avalikustatakse Oscarite nominatsioonid ja kindlasti figureerib seal jõuliselt ka „Roheline raamat“, mis just kolm Kuldgloobust võitis. See on üks neist filmidest, mis üldjoontes meeldib nii kriitikutele kui tavapublikule, nii noortele kui vanadele. Ühesõnaga – jackpot. Miks siis?
1962. aastal USAs aset leidev ja tõsielusündmustel põhinev film räägib sümpaatse ja praegusel hetkel vajaliku sõnumiga loo. Üsna rassistliku mõtteviisiga valge turvamees Tony Lip (Viggo Mortensen) on sunnitud vastu võtma talle esialgu vastumeelse tööotsa – ta peab olema mustanahalise pianisti Don Shirley (Mahershala Ali) turvamees ja autojuht, kui mees tuuritades mööda USA lõunaosariike sõidab. Abiks on Tonyl „Roheline raamat“ – bukletike, mis annab nõu, kuidas mustanahaline peaks rassilist segregatsiooni praktiseerivas „sügavas lõunas“ ringi liikuma, kus ta einestada ning magada tohib jne. Nagu isegi arvata võite, hakkavad haritud snoobist pianist ning lihtsakoeline turvamees ajapikku üksteist hindama ja neist saavad sõbradki.
Sisututvustus on lame, aga filmi enda kohta seda küll öelda ei saa. Muidugi on siin ka kerge ports ameerikalikku suhkruvaapa, aga üldjoontes on lausa imekspandav, kui orgaaniliselt „Roheline raamat“ jookseb, kui ilusti areneb peategelaste vaheline suhe ja kui palju väikesi toredaid üllatusi see film sisaldab. Kui suurem osa rassismi käsitlevaid linateoseid nõretavad süüst, süüdistamisest ja moraalimajakas on keset küla püsti nii, et sellest on võimatu mööda vaadata, siis „Roheline raamat“ läheneb asjale palju kergemas ja lõbusamas võtmes. See on meelelahutuslik hea-tuju-film, mitte raevukas rusikaviibutus. (Mis on mõistagi mõne tundlikuma vaataja jaoks ka problemaatiline – režissöör Peter Farrelly, valge keskealine mees muidugi, ei tohiks nii tõsist teemat lihtsustada; film, mille peategelane on (vähemasti alguses) rassist, ongi ju rassistlik jne.)
Ise kipun arvama, et ongi hea, et see film on nii kergesti seeditav. Ehk satub tänu sellele „Rohelist raamatut“ vaatama mõni inimene, kelle arusaamu elust ja inimestest see film natukenegi avardab.
Kinodes alates 11. jaanuarist.