Sisututvustus on lame, aga filmi enda kohta seda küll öelda ei saa. Muidugi on siin ka kerge ports ameerikalikku suhkruvaapa, aga üldjoontes on lausa imekspandav, kui orgaaniliselt „Roheline raamat“ jookseb, kui ilusti areneb peategelaste vaheline suhe ja kui palju väikesi toredaid üllatusi see film sisaldab. Kui suurem osa rassismi käsitlevaid linateoseid nõretavad süüst, süüdistamisest ja moraalimajakas on keset küla püsti nii, et sellest on võimatu mööda vaadata, siis „Roheline raamat“ läheneb asjale palju kergemas ja lõbusamas võtmes. See on meelelahutuslik hea-tuju-film, mitte raevukas rusikaviibutus. (Mis on mõistagi mõne tundlikuma vaataja jaoks ka problemaatiline – režissöör Peter ­Farrelly, valge keskealine mees muidugi, ei tohiks nii tõsist teemat lihtsustada; film, mille peategelane on (vähemasti alguses) rassist, ongi ju rassistlik jne.)

Ise kipun arvama, et ongi hea, et see film on nii kergesti seeditav. Ehk satub tänu sellele „Rohelist raamatut“ vaatama mõni inimene, kelle arusaamu elust ja inimestest see film natukenegi avardab.

Kinodes alates 11. jaanuarist.