Kanye East startis tulevärgi saatel kodupaleest Euroopa ja Venemaa turneele
Foto: Kertin Vasser
Ega see muusikaajakirjaniku elu pole teab mis megasädelev ja moosi söömine. Ei ole.
Aga sellistes situatsioonides jällegi on. Jalutada Tommy Cashi live’ile Saku Suurhalli, artisti suurimale kontserdile Eestis. Sel hetkel on see elu elevusest ja kannatamatusest punnis.
Eks ma olen teda enne ka laivis näinud. Aasta 2017 kevadel Rock Cafes. Teose „Euroz Dollaz Yeniz“ esitluslaivil ühel Telliskivi laopööningul.
Ja muidugi see esimene kord – aasta 2013 suvi, juulikuu, Tommy Cash esineb väiksel laval Patarei vangla merepoolsel liivalapil. Vastu hommikut. Hõredaks publikuks väsimusest, alkoholist või droogidest tagurpidi silmadega kakerdajad ja õõtsujad. Ja siis seal Tommy – räppmuusikale tollal väga ebaloomuliku nasaalse häälega, androgüünse olekuga ja koos kahe vulgaarse taustatantsijaga plastiliselt tantsimas – neid peost uimaseid üles äratamas.
See oli meie tutvuse alguses.
Tommy spiraal on nende viie aastaga tuhinaga üles liikunud. Ta ei ole veel maailma kuningas. Aga see dude, kes mulle 2013. aasta lõpus rääkis, et tal on maailmavallutuse plaan põhimõtteliselt paigas, on kindlasti sellele kõige lähemale jõudnud artist Eestist. Kindlasti Kanye East, nagu kõlab ta uhke hüüdnimi. Või teate mõnd teist räpparit endisest idablokist, kes oleks nii kaugele jõudnud nagu Cashy? Jep.
Siin Suurhallis on tema next level siis meie silme ees.
*000-pealise publiku ees hiilib staar pärast eleegilist pseudoklassikalist elektriklaveri klimberdust mitmesse suunda avaneva lava keskele ja paneb show’ käima.
Mingis mõttes on kontsertetendus elementaarne, aga stseenist stseeni ehk loost loosse erinevate valgus- ja videolahendustega. Peamiselt liiguvadki sel õhtul erinevaid mustreid ja kujutisi loovad värvilised valguskahurid ning pildid ja klipid kolmel Cashi pea kohale seatud videoekraanil. Spetsiaalsed lahendused, spetsiaalsed videod. Vaieldamatult lummavad ja visuaalset miljööd teravalt ärkvel hoidvad.
Tommy ise liigub minimaalselt. Ta ei suhtle publikuga muusikaväliselt – ei mingit „tere, kuidas läheb, hakkame hüppama, hakkame karjuma“. Peamiselt meenutab tema napilt liikuv keha monumenti iseendale. Autoriteeti elektroonilises mäsus, kelle käskude ja soovide peale trummimasinad ja süntesaatorikriisked suunda muudavad. Ja kui rahvas tuntumate lugude saatel kõrgemale hüppab ja sõnu rohkem ja valjemini kaasa laulab, siis ta laulab. Vaid kontserdi lõpuosas, viimase singli „X-Ray“ esitamisel, pöördus Tommy publiku poole ja palus korrutada „I see you with my X-Ray!“.
Ei, ma selles suhtes ei kurda. Mul on alati olnud teatud thing arrogantsete, antinunnude esinejate suhtes, kui see neil välja tuleb.
Ja kolme loo (kaks neist koos Tommyga) tarvis lavale tulnud Charlie XCXi hõiskab peoperemees ka džentelmenlikult välja.
Aga siiski. Ma tean, et tantsija taustaga Cash ei soovi, et tema kontserdid oleks koreograafilised etendused, eelistab, et tema lavaline nõtkus oleks loomulik ja juhuslik, aga niivõrd suurel laval jäi pigem staatilisest Cashist pisut väheks. Mingisugune publikule silmamoondusena toimiv füüsiline ja kehaline külg peaks selle väänleva muusika ja psühhedeeliast postinternetini vilkuva video/valgus-show’ juures ka olema. Cash ise jäi natuke väikseks selles tund-ja-umbes-20-minutit kestnud lõbustuspargis. Võiks veidi konte väänata, et meil suu lahti jääks. Lava rabelevaid friike täis kupatada, et meile tema aristrokraatlikkus dramaatilisemalt mõjuks.
Kontserdi alguses arvasin, et vaevu tantsiv Tommy hoiab targu võhma kokku. Kontserdi lõpus kahtlustasin, et vaevu tantsinud Tommyt hoidis äkki tagasi viirus kontides või rebend tuharalihastes.
Enivei.
Suurel afterparty’l Tallinna suurimas ja populaarseimas ööklubis Hall – kus silkas rahus ja rõõmus ringi ka Charlie XCX – räägiti, et kogu kontsert oli neljal korral katastroofi äärel olnud, sest muusikat lasknud arvutid olevat kokku jooksnud. Eee... jah... Mina sellest küll väga aru ei saanud. Olid mingid kummalised väiksed katkestused muusikas, aga need tundusid pigem plaanituna – nende cutting-edge riskivõtmistena. Tundub naljakas. Eks tegelikult ongi naljakas, aga no tõesõna – pisikeste tehniliste äparduste pärast ma küll ei nuriseks. Ja Tommy show on nii või naa selline stop-and-go-afäär. Energia lastakse ühe looga kõikidesse ilmakaartesse, siis saab see lugu läbi, kuhtub ka energia. Ning uue looga alustatakse kõike uuesti. Uus üles kütmine, uus jahtumine. See ei ole selline katkematult ja samm-sammult eufooriat paisutav helivärk ja vaatemäng, mis siis publiku meeli kindlameelselt peos hoiab ja neid aina kõvemini ja kõvemini pigistab, et neil jääks tunne, nagu oleks paralleelreaalsusest ilmunud kosmiline vagiina nad tükkideks närinud, alla neelanud ja siis armetute, oimetute, kuid totaalselt armunud tükkidena välja sülitanud. Sellest ei näi Tommy veel või sel õhtul hoolivat.
Kui panna kõrvuti Tommy kui visuaalkunstnik (videod ja fotod), Tommy kui helikunstnik ja Tommy kui lavaakt, siis see viimane on hetkel neist kõige tagasihoidlikum. Neist kolmest. Äkki see ongi nüüd see next „next level“ – tuua kõik tema peas põrklevad hullud fantaasiad täies mahus ka kontserdilavale.
Ja see Tommy Cashi praegune soeng. No kurat, kuidas teeb kadedaks. Ma ei saaks elu sees sellist kanda. Damn.
