Riigi rahaline panus ja korralduslik üksmeel, mis eesistumise ja EV100 tähistamisega kaasnes, oli kindlasti midagi, mis tavapärane ei ole. Kõlab kulunud jutuna, aga me peame ametkondade vahelise koostöö saama veel paremini ühte jalga kõndima. Kõige lihtsamad näited on seotud kultuurivõimaluste ja äridiplomaatia sidumisega. Aga kindlasti puudutab see ka meie sisutegijate, esinejate, artistide, produtsentide, mänedžeride koolitamist selles osas, kuidas ehitada üles oma koostöö kohapeal oleva Eesti saatkonnaga, et olla valmis omalt poolt pakkuma mitmekesisemat lähenemist. Juba programmi alguses rõhutasime, kui oluline on meie jaoks kõik, mis tuleb pärast aastat 2018.

See toimub küll siis hoopis teistsugustes finantsilistes tingimustes.

Loomulikult ei kirjuta keegi enam samas mahus raha riigieelarvesse edasi. Pole vahetut põhjust, et jätkata EV100 välisprogrammi mahus tegevust ka 2019.–2020. aastal ja see polnud kunagi ka nii plaanitud. Olemasolevad eelarve read tuleb kainelt ja rahulikult üle vaadata ja hinnata. Kõige keerukam ongi kultuuri mõju hindamine. Oleme varmad hindama kiiret mõju – et kas näiteks ajaleht Figaro pani sündmuse esikaanele, kui palju me saime meediakajastusi vahetult pärast üritust. Aga tunduvalt vähem oskame tajuda ja mõõta pikaajalisemat suhete hoidmisest tulenevat tulu. Kui nüüd kevadises koalitsioonilepingute virvarris jätkuks strateegilist sihikindlust mitte kirjutada üldist pealkirja, et seisame selle eest, et Eesti oleks maailmas nähtav, vaid panna selgelt paika eri valdkondade vaheline koordinatsioon. Hoian pöialt tulevastele ministritele ja nende nõunikele, kes võib-olla suudavad Eesti jaoks planeerimistsüklis kvaliteedihüppe teha. Siis tasuks EV100 jõupingutus ennast veel paremini ära. Muidu võib tõesti juhtuda, et aasta pärast meenutame – olid toredad aastad need 2017–2018, aga nüüd tuli paus sisse.

Mille poolest EV100 rahvusvaheline koostöö tavalisest erines?

Nendel ettevõtmistel oli võrdlemisi pikk ettevalmistusaeg, mis andis võimaluse ehitada partnerlusi viisil, mis ei olnud projektipõhine. Loodetavasti aitas see luua dialoogi, kus mitte ainult Eesti ei taha jätkata, vaid ka välispartner tunnetab, et omandas mingisuguse väärtuse, mida tasub hoida. Oleme sel teemal kultuuriministeeriumis ning välisministeeriumis kõnelusi pidanud. Täna vaadatakse üle taotlusvoore ja rahastusi, võimalusi on ja loomulikult võetakse tõsiselt neid argumente, kui keegi näitab, et mingi positsioon on kätte võideldud ja selle hoidmiseks on raha vaja. Aga ühtset ja keskset langevarju EV100 järeltegevusteks pole ega ole seda kunagi lubatud ka.

Kuidas sujus Tallinna ja Läti ning Leedu vaheline koostöö? Kõigil meil oli riikluse sajas aastapäev ja mitmes kohas korraldati üritusi üheskoos.

Ühtset ja keskset finantsilist langevarju EV100 rahvusvahelise kultuuriprogrammi järeltegevusteks pole olemas ega ole seda kunagi lubatud ka.

Lätlased mõtlesid oma sünnipäevast teisiti kui eestlased ja leedukad hoopis teistmoodi kui lätlased ja eestlased. Soomlased ka erinevalt kui meie. Kui püütakse kõigi kohale ühist mütsi kududa, siis kuskilt niidist see ikka hargnema peab hakkama. Sinna pole midagi parata. Nii et oli jah keeruline. Aga lõpuks ongi nii, et kui me konkureerime Londonis või Berliinis ühise muusikafestivali raames publiku tähelepanu pärast, siis päris lõpusirgel on ikka igaüks oma maa eest väljas. Kolm Balti riiki küll, aga lõpuks tuleb anda omalt poolt maksimum, et publik just sind mäletama jääks.

Mis on lõppenud rahvusvahelisest ürituste sarjast ajaloolise väärtusega?

Esimesena tuleks rääkida kunstist. Mulle tundub, et siin suutsid muuseumid ja kunstiedendajad ise astuda suure sammu edasi. Muljetavaldav oli jälgida, kuidas ühel hetkel avanesid need uksed, mis tundusid vähemalt minu jaoks veel viis aastat tagasi väga-väga suletud, nagu näiteks väga kõrgel tasemel kaasaegse kunsti galeriid Londonis või Pariisis või suured projektid, millega Eesti Kunstimuuseum sai hakkama Roomas, Washingtonis, Moskvas ja mujalgi… Need on sündmused, mida jäädakse kindlasti mäletama, ja see peaks tänastele planeerijatele andma head energiat.
MEISTER MICHEL: Näitust „Michel Sittow. Eesti maalikunstnik renessansi­ajastu Euroopa õukondades“ oli võimalik vaadata nii Washingtoni Rahvuslikus Kunstigaleriis kui Tallinna Kumus.

Teine näide on see, kui järjekindlalt õnnestus Eesti džässmuusikutel festivalide põhikülalisteks olla või olulisi kutseid saada. Mitte et nad poleks seda varem teinud, aga neid tuli kuidagi järjest. Järelikult oli midagi õigesti tehtud, artistide tutvustused ja pikalt sissetöötatud suhtluskanalid oli saadud toimima. Sellised nähtused nagu Paavo Järvi Eesti Festivaliorkester vajasid ka laiemat tõuget. Kui hakata ette lugema, siis oli neid asju palju, ka Londoni raamatumess kindlasti jääb meelde kui üks pikalt ette valmistatud ja oodatud suurüritus.

Mis sa ise nüüd tegema hakkad, kui EV100 rahvusvahelise programmi juhtimine otsa lõppes?

Välisprogrammi lõppemisega sai mul täis üksteist aastat avaliku sektoriga seotud tööd. Nüüd oleks vaja värsket hapnikku juurde ja uut vaadet. Oht rutiini kinni jääda oli juba päris suur, nii et ma olen otsustanud praegu mitte tormata järgmisesse kabinetti tööle. Tegelen mõnda aega strateegiate ja äriplaani nõustajana ja vaatan, mida selles vallas on elul pakkuda. Võib-olla sealt koorub välja jälle mõni järgmine teekond, mida siis saja kümne protsendiliselt teha.