Eesti 200 pani oma kuus anonüümset plakatit pealinna üles ja sai korraliku tähelepanuplahvatuse. Turundusmõtlejad on juba kiitnud ja nii mõnigi bränd võiks tõesti vaimustunult kiljuda – kulutõhusamat tähelepanu on raske leida.
Parteil on aga põhjust paanikaks.
Väljendugu see paanika enda peitmises ajakirjanike eest, varahommikuses rapsivas plakatite ülekleepimises, närvilises ja ründavas toonis peetud hommikuses pressikonverentsis või usinates PR-operatsioonides sõnumi kohendamiseks.
Ameerika staar-poliitikakonsultant Frank Luntz on kirjutanud suurepärase raamatu „Words That Work“ („Sõnad, mis töötavad“). Ta räägib seal tohutu kogemuse ja sadade uuringute põhjal sellest, kuidas oma sõnum kohale viia. Ja sellest, kuidas nutika sõnavalikuga miljonite inimeste mõtteviisi muuta. Aga ka sellest, kuidas kõik vussi keerata.
Üks tema keskne nõuanne ja sõnum, mis tuleks pähe taguda, on:
TÄHTIS POLE SEE, MIDA SA ÜTLED, VAID SEE, MIDA INIMESED KUULEVAD!
Ja siin pani Eesti 200 kahesajaga puusse.
Nende plakatite nägijad lugesid sealt välja, et eestlased ja venelased tuleb hoida eraldi. Ei kõlba nad ühte perrooniotsa, ei kõlba nad ühte trammi.
Sellepärast saadi vihaseks, sellepärast solvuti, sellepärast jagati pilte sotsmeedias, sellepärast pandi need Sputnikusse, sellepärast saadeti need mööda Venemaad laiali, sellepärast jäävad need sinna pikaks ajaks ringlema ja Eesti poliitikat kõige mustemas valguses näitama.
Need inimesed, kes eile vihastasid, imestasid või pettunud olid, ei tule sellele paanikapressikonverentsile, ei loe pikki traktaate ega veeda ülejäänud jaanuarikuud plakateid ümber mõtestades ja iga järgnevat Eesti 200 kampaanialiigutust üles otsides. Nad on lihtsalt pettunud.
Selles valguses on eilsed raevukad selgitused ka täiesti kummalised. Pahameel ei tekkinud ju sellepärast, et me ei taha näha, kuidas asjad on. Pahameel tekkis paljudel sellepärast, et me ei taha näha, kuidas neid asju hullemaks keeratakse.
Õõnes on ka jutt sellest, et plakatitega pöörati probleemile tähelepanu, näidati ühiskonnale mingit ausat ja seninägematut peeglit. Kõik me teame, kuidas need asjad on ja kuhu poole pendel on loomulikult liikunud. Sellel probleemil pole ka mingit tähelepanupuudust.
2017. aasta suvel ilmus Eesti inimarengu aruanne, mille kaaspeatoimetaja oli Eesti 200 juht Kristina Kallas ise. Seal järeldati, et „ühtne, eesti ja vene keele põhjal eristamata lasteaed ja kool saab olla rahvusrühmade vahelise suhtluse käivitaja ning tööturg selle juurutaja“.
Ühtne haridussüsteem oli üks 2017. aasta kohalike valimiste põhiteemasid. Tol korral tõstis eesti ja vene laste koos õppimise ja koos lasteaias käimise kilbile Reformierakond.
See on teema, mida on korduvalt tõstatanud vabariigi president, rõhutades samuti, et keeleõpe ja ühtne haridussüsteem peaks pihta hakkama juba lasteaias.
Erakonnad ei ole selles küsimuses üksteisest nii kaugel, kui retoorikakõmin kuulutab. Võib-olla ainult Keskerakond on oma vene häälte monopoli hoidmise nimel aastate jooksul pidanud kogukondi eraldi. Lahendused on seni olnud poliitilise julguse ja otsustusvalmiduse taga. Et need tehtavad oleks, on vaja mõlema kogukonna head tahet ja avatust. Mitte aga tõrksust ja umbusku.
Eesti 200 valitud kampaaniavorm paraku just tõrksust ja umbusku tekitas.
Ja selles, nagu alati, pole süüdi valesti kuuljad, vaid ikka ja ainult ütleja.
