Inimene või tehisorganism?

Kali Briis „Cloudy With A Chance Of Briis“
7/10

Kali Briis „Cloudy With A Chance Of Briis”

Neat Beat Records

7/10

Eriti ühtlane see Kali Briisi uus plaat ei ole. On paremat kraami ja on toda teist. Ja kuigi plussid jäävad meelde, tuleks piduritest ka rääkida.

Kaks asja hoiavad Kali Briisi tagasi. Esiteks ta hääl. See oleks nagu salamisi võlgu alternatiivpopile, kuid tahab väga oma sõpradeks saada ka funk’i ja souli. Kui selle sisemise kriisi koefitsiendile pihta saada, siis pole midagi katki. Siin pole ju midagi meeleheitlikku, lihtsalt õpitust, kalkuleeritust, popkultuurilist oskusteavet olla vajadusel ka midagi muud kui sina ise. Samamoodi identiteedikriitiline on teine moment. Kali Briisi popmuusika kaldub ühtpidi olema arranžeeringutelt ülevoolav ja kaloriküllane. Teisalt jälle võtab see muusikalt flow’ ja spontaansuse ning eeskätt füüsilisuse. Päris sageli tundub, nagu ei teekski seda muusikat inimene, vaid teravmeelne tehisorganism.

Kali Briis proovib siin ja seal endas ausat, inimlikku pop-populisti üles leida ning muusikat mõjult otsemaks keerata, aga edu on vahelduv. Avalaul „Submarine“ ei ole teab mis ambitsioonikas, leiab üles pehme ja sõbraliku gruuvi, kuid jääb ärksaks ja süstib vahele Isley Brothersi vaimus kitarrisoolo. „The Curse“ koosneb justkui üleni eimiskist, kuid see pühitsetakse sisse siidise disaini ja õrnalt ribidesse müksava klahvpillirifiga. Ühesõnaga, me võime lähtuda tema kunstnikunimest (ja plaadi pealkirjast) ja öelda komplimendi korras, et Kali Briis müüb hästi pakendatud õhku. Ainult aeg-ajalt, näiteks loos „Play Me“, läheb banaalsus ebakonstruktiivseks ja päriselt tüütavaks. Kuid jah, isegi paremates lugudes tuleb kuulajal armastada seda plaati tema tehniliste finesside ja mitte emotsionaalse avatuse tõttu.

Ainus erand on minu jaoks plaadi parim träkk, külalisvokalist Laura Juno lauldud „Keeper“. Loos on keha ja hinge ja tolles hinges on täisverelise funk-kooriku all gospeli sügavust. Laul võiks minu poolest kerida kümmekond minutit ja sellest ainult võita, kuid kestab kummalisel moel vaid veidi üle kolme ja on lühikese plaadi lühim kompositsioon. Ma tõesti ei tea, miks…