Siim Nestor uurib indie kui sellise kohta Jan Kausilt, kelle indie’t viljelev ansambel Jan Helsing andis äsja välja uue albumi.
Muusikaliselt oled sa väljendanud ennast indie’s juba varastest 90ndatest. Mis sind just selle poole tõmbab?
Ma ise määratleksin seda asja nii, et mind ei tõmba niivõrd indie, kuivõrd teatud kõlapilt. Otsustavaks said noorpõlves kuulatud U2 1980. aastate plaadid. U2 fenomen väljendub mu jaoks ennekõike The Edge’i kitarrisaundis ja ka Brian Eno helimaastikes. Sellise kajava, avara ja samas tiheda kitarrikõla ideaali kehastab mu jaoks Cocteau Twins. Ja paljud indie-bändid kasutavad sellelaadseid kitarrisaunde. Aga bänditegemises tähendab kõlapilt vaid üht aspekti – sama tähtis on inimeste vaheline sümpaatia, koosolemine. Jan Helsing on mulle sama palju emotsionaalne turvavõrk kui muusikaline kollektiiv. Meie kõlapilt on üsna erinevate inimeste heliline ühisosa.