Õitsva riigi tuksikeeramise õpetus: Venezuela võinuks olla üks maailma rikkamaid riike, kuid on hoopis viie vaesema seas

Venezuela on tugitoolianalüütikutele tore kont hammaste vahele.Lühidalt öeldes järjekordne näide sotsialismi läbikukkumisest. Pikemalt öeldes näide, kuidas üks Lõuna-Ameerika jõukamaid ja potentsiaalselt maailma rikkamaid riike viiakse kahekümne aastaga majandusliku ning ühiskondliku krahhini.

Aga selles allakäiguloos on mõned kummalised tahud.

Venezuela võib kiidelda maailma suurimate naftavarudega. Hiljuti oli ka selle tootmine heal järjel. Naftabuumi aastatel olevat Venezuela tegelenud „keskklassi“ ning spetsialistide impordiga, selmet kasvatada omamaist „pursuide“ kaadrit.

Kui rääkida selle maa eliidist, oli see enamasti n-ö valge – arstid, ettevõtjad, pankurid, insenerid olid Euroopa päritolu inimesed. Hiilgeaegadel, see tähendab, enne sotsialistlike eksperimentide algust, kui Venezuelas elas umbes 25 miljonit inimest, oli neist umbes 450 000 portugali päritolu ja 400 000 itaalia juurtega. Rääkimata Hispaaniast emigreerunud inimestest, kes põgenesid heade tulevikuväljavaadetega Venezuelasse kindral Franco valitsemise kõige süngematel aegadel.

Emigrandid olid edukad. Neljandik Venezuela ettevõtetest oli itaallaste valduses. Seevastu ilumaailmas näis kehtivat portugali päritolu kaunitaride võim – näiteks Miss Venezuela 2010 Vanessa Gonçalves oli portugallanna.