„Stan & Ollie“ on selles mõttes märkimisväärne film, et kuigi see jäädvustab kahe naljamehe elu, on tegu üsna melanhoolse ja nostalgilise eluloodraamaga (kuigi üks peaosalistest, John C. Reilly kandideeris just oma rolliga komöödia/muusikali kategoorias parima meespeaosa Kuld­gloobusele). Samas ei muutu see hetkekski depressiivseks ega ängistavaks (nagu koomikute elu „tegelikke“ sündmusi käsitlevatel filmidel sageli kombeks on). „Stan & Ollie“ on magusvalus pilguheit kahele vanale tsirkusehobusele, kes kappavad vastu loojangule ja kelle parimad päevad on küll möödas, aga kes sel hetkel, kui nad lavale pääsevad, löövad särama, sütitavad teineteist ja on publiku naerupahvakute nimel nõus kas või nahast välja pugema.

Laurelit ja Hardyt mängivad vastavalt Steve Coogan ja John C. Reilly, kelle mõlema karjääris on komöödiarolle rohkem kui tõsiseid, nii et küllap nad tundsid oma kangelastega mõnes mõttes ka hingesugulust, seda on tunda igas kaadris. Coogan ja Reilly mängivad oma rolle austuse ja armastusega, soojalt ja ilusalt, üritamata kuidagi kunagiste huumorijumaluste üle nalja teha või ise nende peal liugu lasta. Nende lähenemises pole grammikestki paroodiat ega karikatuuri. Ja tõtt-öelda muudavad Coogani lõputult nukrad vesised silmad ka kõige ogarama slapstick-stseeni kuidagi hingepitsitavaks. Ennekõike süvenevadki stsenarist Jeff Pope ja lavastaja Jon S. Baird „Stani & Ollie“ loos nende omavahelistesse suhetesse, mille dünaamika meenutab vana abielupaari. Seal on nii sooja armastust kui lõputut tüdimust, ärarääkimata pingeid kui ka kusagilt sügavalt hingepõhjast tulevat teadmist, et ilma üheta pole ka teist.

Kinodes alates 8. veebruarist.