Kaitsevägi asus Jägalas laagrisse nagu mustlaste suguharu

Haruldased fotod Taavi Veileri erakogust joonistavad ilmeka pildi esimese iseseisvusaja Eesti kaitseväe elust metsas – Jägala laagris.

Suveks kolisid Eesti kaitseväe üksused looduse rüppe laagritesse. Neist tuntumad ja suuremad olid Jägala, Värska ja Kurtna. Laagrite ehitamiseks ega sisustamiseks riik eraldi raha ei andnud: selliseid summasid nagu praegu Wabariigi-aegne kaitsevägi ei näinud. „Kõik suvilaagrid on meie kaitsevägi ise asutanud ja ehitanud. Iseloomulik selle juures on asjaolu, et kõik tarvisminevad summad on saadud kokkuhoiust, nõnda nimetatud ökonoomia summadest. Samuti on kaitseväelased ise insenerid ja töölised,“ kirjutas Postimees juulis 1931.

Telkide asemele kerkis linnake

Pealinnale lähim laager asus umbes 30 kilomeetri kaugusel, kauni Jägala jõe kaldal. Tehnilistele väeosadele, nagu pioneeri- ja sidepataljonile mõeldud Jägala laager asutati juba 1921. aastal ning seda ehitati järk-järgult välja paljude aastate jooksul. „Esimestel aastatel asus kaitsevägi Jägalas laagrisse nagu arvukas mustlaste suguharu. Mühises ainult põline männimets ja ilus jõgi kandis omi voogusid merele. Kaitseväe rännak-kolonnid peatusid metsa all ja siis algas ajutiste ulualuste ehitamine. Hommikust õhtuni raiusid kirved ja sahisesid saed. Möödusid mõned päevad ja sirgetes ridades seisid hallid kahurid, valged telgid ja oksadest tallid.“