„Äkki peaksin lisama veidi atmosfääri,“ pärisin kõrvalt ärevalt. „Ei pea. Mis atmosfääri saab seal ollagi, kui KAKS VANAMEEST omavahel vestlevad,“ vastas tema resigneerunult.
18aastase lapsajakirjanikuna meedias alustanule oli see vaimne maksahaak. Hooletuil 1990ndail olin näinud, mismoodi siis kedagi üle 30aastastest enam väga tõsiselt ei võetud. Need, kes olid jõudnud üle 40. eluaasta piiri, värisesid iga päev kõrge ea poolt kindlasti esilekutsutava koondamise kartuses. Mu verinoor kogenematus oli mulle tohutuks ja täiesti teenimatuks eeliseks ning oh kui magus oli olnud nimetada mõnd lokkidega prouat või vuntsidega härrat süütult ja möödaminnes „keskealiseks“.
Kuid nüüd, veerand sajandit hiljem, on saabunud aeg teha ageism’iga tutvust teise nurga alt. Nüüd olen ma 43aastasena muutunud ise „vanameheks“, kelle kirjutis ei saanudki enam olla meeleolukas. See tuli puhtalt mu vanusest. Usutlenuks huvitavat mõtlejat keegi noor, võinuks tekkida atmosfäär, kuid kaks vanameest koos oli juba eos lootusetu juhtum.
Valu mu südames oli sel õhtul reaalne, raev ja nördimus niisamuti. Oleksin end meeleldi täis joonud, nagu paljudel kordadel pärast tööpäeva varem teinud olen, kuid aastatega koos on tulnud ka soov veidi oma tervist hoida.
Siis tuli kutse Saksamaale, oivaline võimalus arendada end sealsete väljaannete juures. Kõik oli suurepärane hetkeni, kui avastasin, et see oli mõeldud vaid „18–40aastastele ajakirjanikele“. 25 aastat kestnud ajakirjanikutöö jooksul ei olnud ma kunagi taibanud kasutada võimalust mõne täienduskoolituse, vahetusprogrammi või kogemuste omandamise kursusega liitumiseks. Nüüd tulid soov ja võimalus ühekorraga, kuid reeglid ütlesid, et ma olen enese täiendamiseks juba liiga vana. See oli skisofreeniline, sest ühe suupoolega räägib ühiskond valjul ja kõlaval häälel elukestvast õppest ja vajadusest töötada pensionisüsteemi ülalhoidmiseks kuni surmani, teisega aga sisistab, et oleks aeg hakata otsi kokku tõmbama. Või kui tänavale kobida ei taha, siis olla vähemalt alandlik. Hoida keskplatsilt eemale, leppida kõigega, kolida kapi taha.
