Deerhunteri viimane album on psühhedeelne ja mõtlik teos. Tagasihoidliku saundiga, kuid väga huvitavalt struktureeritud lugudega „Why Hasn’t Everything Already Disappeared?“ püstitab oma pealkirjas retoorilise küsimuse. Minnalaskmise meeleoludes triiviv ja üsna apokalüptiliselt melanhoolne plaat kuulutab uut faasi Deerhunteri loomingulisel teekonnal. Saavutatud on küpsus, mis kumab läbi hoolikatest arranžeeringutest, kus ükski instrument ei uhkelda ega ükski ego võimutse. Müra on tugevasti maha keeratud ning bändi kõla on fokuseeritum kui eales varem. Kõlab ka palju huvitavaid perkussiooniinstrumente, mis lisavad muusikale värvi ja lõbusust. Selles plaadis leidub palju vastandeid – pessimistlik lüürika on paari pandud krautrokilike rütmide ja mažoorsete heliridadega ning albumi poplugusid ääristavad dissonantsed klaverikäigud. Need vastandid saavutavad kohati nii õõvastava tasandi, et tekib põrgu eesruumis viibimise tunne, kus keegi ei saa päris täpselt aru, kus ta on, aga sees on imelik tunne. Deerhunteri käekiri on kuulajatele juba ammu tuttav ning seda albumit kuulates saab selgeks, et nende parimad lood ei ole juhuslikud saavutused, vaid aastatepikkuse kokkumängu tulemus.