NÄDALA FILM | „Piir“ - võimas meditatsioon kurjusest

„Piir“ on film, mida on hea vaatama sattuda sellest midagi teadmata ja midagi ootamata. Siis viivad ­ootamatud esteetilised lahendused ja veidrad süžeekäigud kõige vahetuma elamuseni.

„Film on kogemus. Sa pead seda tundma oma kehaga – tajuma mitte oma mõistuse, vaid selgrooga.“ Nii kirjeldas oma filmifilosoofiat Iraani päritolu Rootsi režissöör Ali Abbasi Taani filmikooli värske vilistlasena. Seitse aastat hiljem võidab Cannesi filmifestivali kõrvalprogrammi Un Certain Regard tema film „Piir“, mis raputab vaataja iga keharakku seljaajust kuni südameni välja.

„Piir“ on ühelt poolt eksistentsiaalne draama võõras olemisest ja võõrandumisest, teiselt poolt traagiline armastuslugu kahe ühiskonda mittesobituva heidiku vahel, kolmandaks nordic noir-stiilis kriminull ning neljandaks mütoloogiliste elementidega horror-fantaasiafilm. Selline ülevoolav žanrikokteil võiks tunduda peaaegu igal juhul veidi ülepakutud, kui seda kõike ei ühendaks lihtne ja tundlikult jutustatud universaalne lugu identiteedist ja selle otsingust, küsimus „kes ma olen?“, mis on sama vana kui inimkond ise. Kas ma olen lihtsalt oma vanematelt päritud geenipakend või on minus midagi unikaalset, mis sunnib mind õige ja vale vahel valikuid tegema ja nende valikute kaudu end otsima? Kas identiteet sõltub päritolust või keskkonnast ja inimestest, kellega koos oled üles kasvanud? Mille kaudu üldse defineerida inimkonda ning mida tähendab mu jaoks see, et olen inimene?