Kaheksakümnendad New Yorgis. Metropoli eeslinnad jutustavad Ameerika unelmaist, kerkib nii Trumpi torn kui ka üha fantastilisemad tulevikuvisioonid. Või kuidas kellelgi – vähem peentel tänavatel lokkab vägivald, narkomaania & co. Ühtlasi pulbitsev elujanu, nagu näitas Jennie Livingston ainulaadses New Yorgi queer-kultuurist kõnelevas dokis „Paris is Burning“.
Loomingulisel balliskeenel lõi suuresti mustanahaliste ja latiinode LGBTQ+ kogukond süngele reaalsusele vastukaaluks oma miljöö. Hinged, kellel mujal kohta polnud, ühinesid „majadeks“. Joviaalsetel ballidel võeti mõõtu realness’is, mis kohmakas tõlkes võiks kõlada ehk veenvusena. Žüriipaneeli ees astuti üles kellena iganes: supermodelli, muusa, ärimehe või tulnukana, väljendades oma tõelist mina. Peamine, et oleks usutav. Tähistati kõike, mida ümbritsev ilm ei näinud tähistamist väärt olevat. Ja see ongi „Pose“.

Isegi aastal 2018, kui just sellest subkultuurist pärinev žargoon muuhulgas RuPauli drag-impeeriumi najal kõlab igamehe suust, vajas produktsioonifirma seriaalikunn Ryan Murphy („American Crime Story“, „Glee“ jm) garantiid, et mõnda aega laual seisnud käsikiri töösse võtta. Murphy kandis vastutusekoormat püüdlikult. Sarja tiim ja näitlejaansambel koosneb tublisti transsoolistest loojatest, mis on sellel skaalal pretsedenditu. See asjaolu annab vähemustele otsese hääle ega sunni neid leppima trafaretsete värvikate kõrvaltegelaste kujutamisega ega võtma vastutust kellegi kõrvalise spekulatiivse nägemuse eest.

Hinge annab sarjale ­protagonist Blanca (MJ Rodriguez), idealistlik, ent südikas transnaine. Pärast HIV-diagnoosi otsustab ta antud päevad maksma panna ning luua enda maja, House of Evangelista. Temaga liitub Angel (Indya ­Moore), transsooline seksitöötaja – võimaluste vähesuse tõttu levinud viis leib lauale tuua –, ja kodust välja löödud maruandekas tantsija Damon (Ryan Jamaal Swain). Vaenulikus ilmas ema Blanca aatelisel juhtimisel nad laveerivadki. Kusjuures, tegelastel ei ole oma seksuaalsuse või selle avastamisega mingeid muresid. Probleem on selles, et teistel on.

„Pose’i“ karakterid on sõnakad. Nad ei kõnele nagu keskmised väikekodanlased, sest nad ka on kõike muud kui seda ning see panebki sarja tööle. Ei tea, kas taotluslik, aga Angeli abielumehest yuppie salakallim Stan (Evan Peters, „American Horror Story“) või tema julmurist ülemus (James van der Beek, „Dawson’s Creek“, tuntud nutumeem) jäävad kõvasti peategelaste varju.

„Pose“ ei ütle ära klišeedest, ent võtab julguse neid kogu täiega omada. Ajal, kui „päris“ kangelane on ebatäiuslik antiheeros, teeb „Pose“ teadliku valiku olla iga rakuga tegelase poolt. Kuigi piiri peal, ei muutu sarja võidukas olek täitsa iiveldamaajavalt suhkruseks, sest need karakterid teavad väga selgelt, millest nad juba läbi on tulnud ning et iga rõõm võib jääda viimaseks. Sentimentaalsust õigustab südamlike momentide veenvus, tumedate eluhoovuste nentiv kujutus ja vaatemängude kirglikkus. Seriaal on otsustanud, milline tahab olla, ja kindlasti pole see hale nutulaul. Kui vihkamine käsikäes hirmuga on mein­striimpraktika, rõhutab „Pose“, et armastus on sõnum.