Karl Lagerfeld (10. IX 1933 – 19. II 2019) in memoriam

Möödunud nädalal meie seast lahkunud „Keiser Karli“ meenutavad moekunstnik Marit Ilison ja Baltika loovjuht Anne Vetik.

„Kui sa ei ole hea härjavõitleja, siis ära astu areenile“

Karl Lagerfeld oli, nagu ütleb moemaailm, maailma kuulsaim disainer, täiesti omaette nähtus, keda teadsid kõik. Ja ta tegi kõike – kavandas, pildistas, kirjastas. Kolmele brändile, viisteist kollektsiooni aastas. Kui moemaailmas hakkasid kerkima küsimused, et tempo on liiga kiire ja loovjõudu kurnav, kommenteeris vanahärra: „Kui sa ei ole hea härjavõitleja, siis ära astu areenile.“

Olen ikka mõelnud, et mis elu sellise tempoga üldse olla saab. Või kuidas ta seda tegi. Kindlasti ta pigem juhendas, kui disainis, kindlasti ümbritsesid teda kümned abilised ning – tema moejoonised koosnesid tihti „kolmest kriipsust“, millest kogenud ateljeemeistrid täpselt Karli maitsele sobiva vormi välja lugesid, kuid ikkagi.

Minu lähim „kokkupuude“ Lagerfeldiga oli 2015. aastal ­Hyèresi moe- ja fotograafiafestivalil, kui ürituse peatoetajaks oli Chanel ja vanameister festivali patroon. Või Chaneli kunstlillede ja suleateljee Lemarié külastus 2014. aastal, kus sulg sulekese, õieleht õielehekese haaval valmisid Lagerfeldi kavandatud ­haute couture-kollektsiooni kleidid ning seina ehtis kelmikas väljaprint disainerist ja tema kassist.

Karl Lagerfeld oli justkui viimaseid tõelisi moekunstnikke, sild mingi olemusliku algallika – kõrgmoemajade, nagu Dior – ja tänapäevase kiirmoemaailma vahel. Tõeline nüüdisaja disainer-loovjuhi kehastus, kellel siiski oli peenekoeline haute couture’i lastetuba. Tema lahkumisega lõppeb kahtlemata mingi ajastu, milline, saab ehk selgemaks mõne aja pärast.

Marit Ilison

Viimane mohikaanlane

Alati mustade prilliklaaside taha varju pugenud Karl ­Lagerfeldile ei meeldinud paksud inimesed, ­Crocsid, vulgaarsus ja ühes intervjuus teatas ta, et tal üldsegi puuduvad inimlikud tunded. See-eest oli tal päris palju sõpru, mis viitab sellele, et tegelikult oli härral emotsionaalse tasandiga kõik väga hästi. Sõpradele lisaks oli tal ka kass Choupette, hetkeseisuga ilmselt maailma rikkaim loom.

Tänapäeva vaoshoitud moemaastikul, kus disainerid peavad pidevalt arvestama võimalusega, et keegi solvub, kuulutab välja boikoti või korraldab ristiretke sotsiaalmeedias, oli Karl Lagerfeld viimane mohikaanlane, kellele oli ülbitsemine ja mölisemine lubatud, sest tema puhul, erinevalt näiteks Dolce & Gabbana tandemist, mõjus see naljakana. Ilmselt seetõttu, et temast oli vaikselt saanud iseenda karikatuur, mida ta ka rahulolevalt tunnistas. Ja juhul, kui sa oled ellu­ärganud koomiksikangelane, siis mõjuvad su sõnad ja teod amüsantselt ja irooniliselt, mitte päriselt kurjana.

Disainerina oli Lagerfeld üsna kommertslik ja tema loodud rõivad kantavad. Ise arvas ta, et Coco Chanel oleks tema tööd kindlasti põlanud. Arvan, et siinkohal oli tegemist epateerimise, mitte tõega. Nagu Chanelgi, oli Lagerfeld paljuski eelkõige ülimalt töökas ärimees, kes tunnetas hästi ajastu vaimu ning publiku vajadusi, mitte suur kunstnik. Mis ei vähenda kuidagimoodi tema panust moodi ja popkultuuri ega varjuta asjaolu, et Lagerfeld jääb alatiseks moeajalukku.

Anne Vetik