Kaua, väga kaua aega olid maailmas tüüri juures inimesed, kes pidasid loomulikuks, et mida aeg edasi, seda paremaks läheb. Pole täpselt tähtis, mida nad silmas pidasid: kas seda, et Briti impeerium laieneb lõpmatult, et Ameerika demokraatia süveneb piiritult või et kommunism vallutab maailma ja seejärel kogu universumi.
Põhiline on postulaat, et edasiminek, progress on ühiskonna mootor ning et need, kes ei saa progressi edasiviivast jõust aru, tuleb ümber sulatada, ümber vormida või kõrvupidi tirida helgesse tulevikku. Ja siis on kõigil parem, ka neil, kellele uus millegipärast ei meeldi. Selle vundamendiks on aga usk, et inimene on kõikvõimas, olgu siis tegu Siberi jõgede voolusuuna muutmisega, Suessi kanali rajamise või Assuani paisu ehitamisega. Nüüd paistab, et progressi aeg on selleks korraks mööda saanud. Kas kätte on jõudnud lihtsalt katkestus (disruption), stagnatsioon või tagasipöördumine, ei ole võimalik öelda, kuna nähtus on liiga värske.
Maailmas, kus on Brexit, Donald Trump, Putin ja Maduro – kui nimetada vaid väheseid prominentsemaid uuema aja(loo) esindajaid –, ei saa enam arvata, et mida aeg edasi, seda paremaks läheb. Progress – selle üldiselt tunnustatud mõistes – on takerdunud. Kui aga vaadata Maa looduslikke ressursse ja keskkonna üldist olukorda, siis on selge, et graafiku kõrgem punkt on juba ületatud ning toimub tagasiliikumine nulli poole. Kui veel paarkümmend aastat tagasi räägiti tehisintellektist kui päästvast jõust, mis aitab inimkonna plindrist välja, siis nüüd nähakse tehisintellektis üht suurimat ohtu nii lühikeses kui pikas plaanis: kõigepealt võtavad masinad ja automaadid inimestelt töö ning seejärel asuvad omavahel suhtlema, lükates inimesed hoopis kõrvale. Tulevik paistab tume, et mitte öelda – läbitungimatult pime.
Sellises olukorras ei jää üle muud, kui pöörduda selle poole, mis inimkonda on juba aastatuhandeid aidanud. Tuleb oodata imet. Ime on üks inimeste igapäevase elu olulisi osi, mingis mõttes õli või määre, mis ragisevalt liikuvaid elurattaid kinni jooksmast takistab. Mõelge, kui tihti on lootusetus situatsioonis nii, et juhtub midagi ootamatut, mis kõik lahendab. Kui raha on otsas, siis see „tuleb“ kuskilt. Oled plindris, ja keegi tuleb küsimata appi. Kui otsid, siis leiad. Kui see ei ole ime, mis see siis on? Ja kui keegi ütleb, et see on juhus, siis miks neid nii palju on ja just siis, kui kõige rohkem vaja?
Seesama toimub ka palju suuremas mõõtkavas. Kas Eesti Vabariigi loomine ja taasiseseisvumine ühe sajandi jooksul pole ime? Või siis Eesti rahvaarv. Sündimuse vähenedes ja sisserände kasvades peaks statistiliselt ennustatavas tulevikus kord saabuma hetk, kus eestlastest jääb järele ainult nimetus ja territoorium, aga eesti rahva sugu on otsa saanud. Seda saab muuta ainult ime.
Tundub, et inimkonna peale ei tasu maailma parandamise osas enam väga panustada. Tuleb oodata imet, et maailmast saab siiski parem paik, ja et eestlased ei kao. Tuleb imesse uskuda, paluda ja loota.
