Selgitan ja kirjeldan veidi meesõiguslust, mis on viimasel ajal Eesti avalikku (mõtte)ruumi vaikselt, aga visalt sisse imbunud. See on sotsiaalse aktivismi vorm, mille esindajad väidavad end olevat käivitunud vajadusest pakkuda vastujõudu feminismile. Mehed, aga ka üksikud naised, kes usuvad, et mingit meeste domineerimist ei ole. Mehed moodustavad ju rõhuva enamiku vangidest, aga ka nendest, kes sõdades surma saavad. Sama kuriteo eest mõistetavat mehele pikem karistusaeg, lahutuse korral aga jäävad lapsed suurema tõenäosusega emale. Isa osaks jäävat vaid maksta alimente ning alluda naisepoolsele manipulatsioonile ja väljapressimisele ning vaikides taluda ka seda, kui naine otsustab mehe laste elust välja kirjutada. Meesõiguslased ei piirdu selliste nähtuste vastu võitlemisega. Nad on omaks võtnud ka maailmapildi, mis hakkab meenutama Rebel Wilsoni komöödia eriti groteskset versiooni. Aga võimendatud värvide, piltilusate armastajapaaride ning tänavatel sünkroonis laulvate ja tantsivate inimeste asemel on midagi muud. „Meesõiguslus on lühidalt veendumus, et kõik naised on rahaahned litsid,“ olen ise korduvalt selle ideoloogia kokku võtnud.

Tänapäeval käib ideoloogiline võitlus suurelt osalt Facebookis ja Youtube’is. Nii on ka meesõiguslastega. Nende ideoloogiat leiab sadadest videokanalitest, kust paisatakse „eetrisse“ isetehtud, rohujuuretasandi toodangut. Oluline osa meesõiguslaste maailmapildist on veendumus, et 80 protsenti kõigist naistest on huvitatud 20 protsendist meestest, kes on kõige „väärtuslikumad“. Omakorda 20 protsenti meestest ei saavat aga mitte ühtegi protsenti naistest, kuna neil pole omadusi, mida naised hindavad. See meeste „põhjakiht“ on incel’id ehk need, kes mittevabatahtlikult tsölibaadis elavad. Ühiskonnale omistatavate väärtushinnangutega on meesõiguslaste maailmas lihtne: ­naine olgu ilus, mees rikas. Kummalisel kombel protesteeritakse meestele esitatavate edukusenõuete vastu, aga elatakse end välja, sõimates naisi, kes meesõiguslaste arvates pole piisavalt ilusad. Youtube’is on sadu videoid, mis pühendatud avalikult esinenud, tihti end feministidena defineerinud naiste mõnitamisele, lõviosa solvangutest on suunatud nende välimusele.

Kummalisel kombel on väidetavalt 20 protsenti mittevabatahtlikult tsölibaadis elavatest või muudel põhjustel meesõiguslusele pühendunutest naiste füüsilise välimuse hindamisel kriitilisemad kui modelliagentuuride omanikud. Ka tavamõttes kaunitari näojoontes leitakse kindlasti midagi, mis pole piisavalt täiuslik.

Oluline osa meesõiguslaste maailma­pildist on veendumus, et 80 protsenti kõigist naistest on huvitatud 20 protsendist meestest, kes on kõige „väärtuslikumad“.

Lisaks võrdlevad meesõiguslased üksikemasid vähkkasvajaga, kasutavad naise seksuaalsete kogemuste ja möödasaanud suhete kohta väljendit „läbisõit“ ja leiavad, et enamik haridusest on sügavalt mõttetu. Kui naine saab 30, on ta „peaga vastu seina jooksnud“ – meesõiguslaste lemmikväljend naise elukaare kirjeldamisel, originaalis „hitting the wall“. Siis on nõudlus ta järele pöördumatult kahanenud ja ta peab heal juhul leppima beetamehega, halvemal juhul jääb naine lõplikult üksi koos kogu oma läbisõidu, üleharituse ja „allakäinud“ välimuse tõttu nullilähedase väärtusega. Igal juhul on nende videote põhisisu see naiste üle irvitamine ja parastamine. Samuti kinnitab üks selle allharu – „mehed, kes lähevad oma teed“ (MGTOW ehk „Men Going Their Own Way“) – samu naisi kirjeldades, et parem on mis tahes suhetest hoiduda.

Ma ei tea, kus on see mainitud viien­dik mehi, kes saavad endale soovi korral neli viiendikku naistest. Samuti pole ma näinud „vastu seina jooksnud naiste“ horde, kellel jääb üle vaid kibedasti kahetseda, et nad tõmbasid aastaid ringi ega jäänud kokku mõne toreda poisiga oma noorusest, kellest on nüüdseks saanud hinnatud arst või advokaat. (See on üks tihti korduv kujund meesõiguslaste videotes.) Minu ümber olevatest inimestest on enamikul toimivad paarisuhted, tõsi, harva elus päris esimene. Enamikul mu sõpradest ja tuttavatest on isegi kaks last, kes on väidetavalt vajalikud rahvuse edasikestmiseks.

Aga sama vähe näen ma, et mul oleks põhjust näiteks valimistel naist eelistada. Feministid väidavad tihti, et naised esindavad maailmas fundamentaalselt teistsuguseid, pehmemaid ja hoolivamaid väärtusi. Ausalt öeldes ei soovi ma väljaspool romantilisi suhteid üldse liiga palju oma kaaskodanike soolise kuuluvuse peale mõelda. Tulevikumaailmas pole loodetavasti parlamendisaadiku, riigijuhi, arsti, õpetaja, muusiku, kunstniku või filmiprodutsendi sugu absoluutselt oluline. Keegi ei tunne survet eelistada kedagi tema soo tõttu – ei traditsiooniliselt väljakujunenud võimuvahekordade tõttu ega ka vajadusest neid muuta. Selles mõttes on tulevikumaailm minu jaoks küll sooneutraalne. Seal pole ei väljamõeldud naisi ega väljamõeldud mehi, kellele suunatud süüdistustega reaalsed mehed ja naised hakkama peavad saama.

Usun, et vastukaaluks ka meesõiguslusele võiks vahelduseks kultiveerida „soopimedust“. Mitte sellele mõelda, ükskõik mis tasandi partner on mees, naine või soolises mõttes mittebinaarne isik. Näha teda ja ta omadusi üldinimlikult. Kas või prooviks!