„Si, se pudo! Si, se pudo!“ („Jah, me suutsime“ – meenutades Obamat: „Yes we can“) skandeerib eksalteeritud rahvahulk. Lavale astub üle pea kammitud liibuva soengu, musta habeme, hästiistuva musta tagi ja mustade pükstega 37aastane mees. Taustal on helesinine sein, kus vahelduvad sildid Hagamos historia (Teeme ajalugu) ja palju valgeid pääsukesi. Mees seisab ja naeratab. Siis võtab taskust telefoni, näpib seda, keerab end ja teeb publiku taustal selfi. Rahvas juubeldab.
El Golondrino ehk Pääsukese kodanikunimi on Nayib Bukele ja ta on Kesk-Ameerika väikeriigi El Salvadori vast valitud president. Vaevalt on papist valimiskastidesse üle riigi viimased hääled topitud, siis kastid lahti tiritud ja parteide esindajad kooliruumide kehvas valguses sedelid endi sülle krabanud, kui Nayib juba teab – ta on võitnud. Kärsitutest noortest koosnev meeskond hoiab end suurivaevu kolm tundi vaos, enne kui el Golondrino kaamerate ette astub: jah, meie võitsime! Jah, me suutsime! Ja me saime rohkem hääli kui kõik suured vanad parteid kokku. Seda üle maa, igas maakonnas, mäekõrguselt – nii et teist vooru ei olegi vaja.
