„Perekonnaseaduse järgi teostavad mõlemad abikaasad ühiselt vanemlikku võimu laste üle, kuid arvamuste lahkuminekul on isa tahe otsustav.“
Abieluseaduse ja perekonnaseaduse kommenteeritud väljaanne, 1937.

„Perekonnaõiguse paragrahv 7 järgi peavad abikaasad üheskoos elama. Mehel on õigus nõuda, et naine järgneks temale uude elukohta,“ seisab 1937. aastal välja antud abieluseaduse ja perekonnaseaduse kommenteeritud väljaandes. „Mees on see, kes määrab abielupaari elukoha, ja mehel on õigus nõuda, et naine temale sinna järgneks. Ühise elukoha valiku on seadus andnud mehe kätte ja naine ei või keelduda sinna minemast, kus on tema mees.“

Samuti tähendas abielu naise jaoks seda, et kogu tema vara – ka kinnisvara, mis juba enne abiellumist kuulus naisele – valitseb mees.

ABIELUSEADUSE ALL: Mehel oli õigus nõuda, et naine järgneks talle uude elukohta.
„Naise ainuomandus tema nimele kinnistatud liikumata vara (kinnisvara – EE) peale jääb abielu kestuse ajal alles, selle vara valitsemine on aga seaduse järele usaldatud abielumehe kätte,“ saab lugeda samast teosest. Lisaks pidid aktid, millega naine oma kinnisvara suhtes „võtab enesele kohustusi, alla kirjutatud olema ka tema abielumehe kui nõuandja poolt“. Ehk ilma mehe loata ei võinud naine endale kuuluvat kinnisvara välja üürida ega selle tagatisel laenu võtta, müügist rääkimata.

Aga mis siis sai, kui vanemate arvamused laste kasvatusel lahknesid? Siis maksis isa sõna. „Perekonnaseaduse järgi teostavad mõlemad abikaasad ühiselt vanemlikku võimu laste üle, kuid arvamuste lahkuminekul on isa tahe otsustav,“ seisab tollase abieluseaduse kommenteeritud väljaandes.

Samas olid tänasega võrreldes suuremad ka meeste kohustused naiste ees. Nii pidi mees „andma naisele ülalpidamist“, ja seda ka lahkumineku korral, kui see oli juhtunud mehe süül. Mehe süül lahkuminekuks loeti näiteks abielurikkumist. Ülalpidamise „kohustus ei lõpe sugugi selle läbi, kui naine on sunnitud mehest lahus elama viimase süü läbi“, seisab samas raamatus. Ülalpidamise kohustusest ei vabastanud ka mehe „aineline kehvus“.

Naised said voorimeheks

1930. aastatel kurtis kirjanik A. H. Tammsaare naiste ­tungimise üle tööellu. Lapsed „armastavad totralt ikka veel neid, kes ­armastavad neid“, kirjutas Tammsaare 1936. aastal artiklis „Kirjanikud ja intelli­gentsed naised“. „Ja laps saab armastusest kõigepealt nõnda aru, et – sul peab olema tahtmist ja aega temaga jännata. Naisarst, töötades avalikus asutuses, ei saa loobuda oma kohustest, kuigi oma laps oleks kodus suremisel. ­Naisadvokaat ei saa kohtute tähtaega edasi lükata, isegi kui süda käriseks valu pärast perekonna huvides... on üsna võimata, et naine oleks mehega aina „välisel tööl“ ja kannaks samal ajal lapsi ilmale ning kasvataks neid.“

Kuid muutused olid selleks ajaks juba alanud. 1930ndatel olid Eestis ametis esimesed naisarstid ja -advokaadid.

Muutused algasid esimese maailmasõja päevil.

„Mehed on viidud rindele, naine peab asendama teda kodus,“ kirjutab Helmi Mäelo raamatus „Eesti naine läbi aegade“. „Samaaegselt kui naine täidab kehaliselt raskeid ülesandeid tööstuses, tõuseb ta juhtivale kohale ühiskonnas. Esimese maailmasõja päevil annab Tallinna linnavalitsus loa naistele voorimeheametit pidada. Hiljem avaneb naisele trammikonduktori koht, samuti raudtee kantselei, telegraaf, telefon, pangad ja üldse avalikud asutised.“

KOOLIJUHT: Elfriide Lender rajas 1906. aastal eragümnaasiumi tütarlastele, sest aasta varem olid naised saanud õiguse vabakuulajana ülikoolis õppida.

Veel 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses suutsid vaid vähesed vanemad tütreid gümnaasiumisse saata. Ja needki eesti tüdrukud, kelle vanemad neile gümnaasiumi­haridust pakkuda said, pidid valdavalt õppima saksa keeles, vähesed õppisid vene keeles. Näiteks Anna ­Haava õppis saksa keeles ja muutis oma perekonnanime Espensteiniks, sest „ta esiisade kaunis nimi kõlab peenes saksa koolis liiga labasena“, kirjutas Mäelo.

1906. aastal asutati aga ­Tartus esimene eestikeelne tütarlaste kesk­kool, kus õpilaste arv kasvas lühikese ajaga 400ni. Aasta hiljem asutas Elfriide Lender Tallinnas omanimelise tütarlaste eragümnaasiumi.

Juba 1905. aastast olid naised saanud olla Tartu ülikoolis vabakuulajaks, täieõiguslikeks üliõpilasteks võisid nad saada alates 1915. aastast – täitma sõtta läinud meestest tühjaks jäänud kohti. 1916. aastal sai Tartu ülikooli arstidiplomi esimene naine – Anna Sossi, juba 1913. aastal oli esimese eestlannana lõpetanud õigusteaduskonna Ida Ertel.

Pärast esimest maa­ilma­sõda ­hakkasid naised tasapisi karjääri tegema ka riigiasutustes. Haridusministeeriumi välisosakonda juhatas aastatel 1919–1921 Emma Asson ­Peterson ja Päevalehe majandusosakonna toimetajaks sai 1918. aastal ­Johanna Sild-Rebane.

Aga oli ameteid, kuhu naisi ei lastud.

„Naine kohtunikuks ei sobi“

1924. aastal kandideeris Auguste ­Susi-Tannebaum kohtunikuks. Kohe järgmisel päeval tuli eitav vastus: kohtuasutuste seadus keelavat naisi kohtuametisse vastu võtmast. Susi-Tannebaum kaebas eitava vastuse edasi, võitis kohtus, kuid kohtunikuks ta ikkagi ei pääsenud. Temast sai hoopis advokaadi abi ning teise maailmasõja ajal ta emigreerus Eestist.

SEADUSE OHVER: 1924. aastal kandideeris Auguste Susi-Tannebaum kohtunikuks, kuid sai eitava vastuse.
Järgmise naisena katsetas kohtuniku ametisse saamist 1929. aastal riigimehe ja advokaadi Lui Oleski tütar Olli Olesk. Temale teatas Kohtupalati prokurör: „Selles ametis peab tunnete ja igasuguste kõrvaliste asjaolude mõjutustest vaba otsustamise võime olema. Naisterahvas, minu arvates, oma iseloomult seda võimet sel määral, nagu mees, ei oma.“

Esimeseks naiskohtunikuks sai alles 1936. aastal Ljubov Hütsi, Tartu vaeslastekohtu esimees, kes tegeles hoolekande ja eestkosteküsimustega.

Võrdluseks – aastal 2012 oli Eestis 83 mees- ja 145 naiskohtunikku. See tähendab, et ligi kaks kolmandikku Eesti kohtunikest on nüüdseks naised. Eriti suur on naiskohtunike osakaal esimese astme kohtutes, 18 riigikohtunikust on aga naisi vaid 4.

Mehi ja naisi parteides võrdselt

Eesti naised said valimisõiguse 1917. aastal Venemaal toimunud veebruarirevolutsiooni tulemusel. Euroopas said esimesena õiguse valida ja valitud olla Soome naised, seda juba 1906. aastal. Šveitsis, mille otsedemokraatiat näiteks EKRE kiidab, anti aga naistele valimisõigus alles 1971. aastal.

Veel 1990. aastatel oli Eesti erakondades naisi ligikaudu 45 protsenti. Aastaks 2011 oli Eesti erakondade liikmetest naisi 50,9 protsenti. Eriti kiirelt kasvas naiste osakaal Reformierakonnas: aastatuhandevahetusel oli seal naisi vaid kolmandik, kümme aastat hiljem aga olid juba ligi pooled erakonna liikmed naised.