Lahkuminek
Telefon helises keset päeva.
„Tsau, kuule, on sul hetk aega?“
Helistajaks oli mees, kellega meil pole kombeks niisama suusoojaks juttu puhuda. Ma ei jõudnudki kinnitada, et saan kuulata küll, kui kõnetraadi teises otsas juba särisema hakkas. Lahutus majas. Ämm ässitab takka. Seitseteist aastat orjatööd. Magamine köögis kummimadratsil. Advokaadid, alkohol. Appi!
Tänapäeva maailm on stressitekitav. Kõik need kollased vestid, arstid-lapsetapjad ja hiina viiulikääksutajad, kes meie marjamaale trügivad. Tahaks turbulentse maailma eest pugeda intiimsfääri, koju, kus suured jamad sind kätte ei saa ning kus väikeste jamade lahendamiseks piisab oma lähedasega mõne lause vahetamisest...
Ent kui eraelu tabab maavärin, tekitab see hullemat stressi kui õhtused uudised valitsuskõnelustest.
Stressiuurijad on moodustanud pingerea kõige suurematest stressiallikatest, mis inimest võivad tabada.
Esikohal on lähedase – abikaasa või lapse – surm. See annab saja punkti skaalal sada punkti. Raskuselt järgmine on lahutus – sajast seitsekümmend kolm punkti. Kaheksa punkti võrra kergem on kohtueelsele lahutusele eelnev seisund ehk lahusolek: selline sumamine häguses vees, kus kohtukulli ette pole veel astutud ja osapooltele endilegi pole päris selge, kuhupoole kaalukaussi kallutada. Remontida või lammutada, selles on küsimus, ja taoline olukord lööb stressinäidikud punasesse.
Vangisolekut on võrreldes lähisuhte lagunemisega tunduvalt kergem taluda (63 punkti) – sama raskusastmega nagu mõne toreda sugulase surm. Neist kergem (53 punkti) on toime tulla enda haiguse või traumaga.
Aga vaimsele tervisele mõjub laastavalt ka abiellumine – piduliku toiminguga kaasneb 50punktiline stress, tekitades rohkem pinget kui töölt vallandamine (47 punkti) või pensile jäämine (45 punkti).
Noorte või hilisteismeliste kõige raskemateks stressiallikateks peetakse lapsevanema surma (100 punkti) ning sellele võrdväärselt soovimatut rasedust (samuti 100 punkti).
Lisaks suurtele saatuselöökidele saadavad meid väiksed igapäevased murekesed, mis siiski võivad õhtuks tõsta pulsisageduse ja vererõhu asjatult kõrgele: puhkus põhjustab 13punktilise stressi, dieedi alustamine annab 15 punkti ja laenukoormusele mõtlemine 17 punkti. Kõige lihtsam on taluda parkimistrahvi (11 punkti) ja jõulusid (12 punkti).
Pingerea tippu analüüsides võib öelda, et inimloomusele kõige raskemini talutav olukord on läheduse kaotus – olgu siis kurja saatuse või suhte lörrimineku tõttu. Leinatakse turvatunnet, mida partnerlus annab – seda, et sa kuulud kellegagi kokku. Kaotusvalust ei pääse isegi siis, kui suhe on olnud problemaatiline ning lahkuminek silmapiiril juba ammu. Isegi kui ees terendab ammuigatsetud vabanemine, on harjumuspärase süsteemi lõhkumine ikkagi valus (võrrelgem või Nõukogude Liidu lagunemisega – polnud suuremat unistust kui rahvaste vanglast pääsemine, aga lihtne see uue eluga kohanemine ka polnud).
Stress on füsioloogiline reaktsioon kujuteldavale hädaohule: organismi paiskub megakoguses stressihormoone kortisooli ja adrenaliini. Süda murdub nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Võitle või põgene, kajab signaal inimlooma kaugest minevikust, mil džunglis varitses igal sammul hädaoht. Tõrjutusetunne on ka tänapäeva inimesele võrreldav surmahirmuga, seegi on „jäänuk” ürgaegadest, sest üksi metsaeluga hakkama ei saadud.
Enne kui võtta kuulda sõprade ja eneseabiõpikute nõuandeid, kuidas üle saada ja edasi minna, tuleks läbi teha kolmeastmeline kohanemisprotsess.
Esimene aste on separatsiooniprotest eneses ära tunda. Selles faasis inimene püüab paanika ja ärevuse allasurumiseks teha kõik, et partner tagasi võita, kas või teiselt seda vihaselt nõudes. Mida selgemini sa oma vastikust olukorrast endale aru annad, seda kiiremini saad sellest faasist üle.
Järgneb teine aste: leppimine teadmisega, et see etapp elust on tõepoolest läbi. Sel astmel tabavad leinajat kurbus, lootusetus, letargia. Hea teada, et seegi faas saab otsa!
Kolmandaks tuleb aktsepteerimine. Sellele astmele mahuvad juba uued väljakutsed, võib-olla uued hobid, võib-olla uued silmarõõmud. Elul on jälle jumet. Enam ei pea raevus tagasi vaatama.
