Vanade majade pööningud


Tõusta mööda kitsast ja nagisevat treppi nõiduslikku paika, mida vaevu valgustab kärbsesitast ja tolmust visalt läbi tungiv valguseraas. Sinna on läbi elude toodud esemeid, mida parasjagu enam ei vajata (aga tegelikult ei vajata enam kunagi), sest ära visata ega anda nagu ei raatsi. Moodustunud on kultuurikihid – läbi aastate, aastakümnete või isegi sadade. Kui on õnne. Väikese poisina istusin sageli maal vanaema juures pööningul ja lugesin taskulambi valgel ajakirju, raamatuid, kirju ja mängisin, et olen avastanud mereröövlite aardekoopa.

Teha muusikat


Ei ole vahet, kas ühelt nõupidamiselt teisele jalutades poolvaljult ümisedes, omaette kitarri sõrmitsedes, paraadil torupilliga marsisammu saates või laulukaare all ühes tuhandetega. Ei ole vahet, kas Taukari viimane lööklaul, Kikerpuu meelis­estraad või võimas algriimiline kaheksasilbiline mõttekordus. Aga eriti laulupidu. Just nimelt see õnn võnkuda koos tuhandetega, hingata ühes, puudutada ja saada puudutatud ning kogeda oma armu.

Värske puidu lõhn


Äsja langetatud kuivanud tüve läbistanud saelehelt pudenev kleepjas puru või halu lõhenemine raiepakul, rulluvad höövlilaastud vaheda tera all, mis lubavad siledaimat lauapinda. Nõiduslik ja vaimu puhastav hõng. Ja muidugi terve metsatukk, uhke riit või puhas ja klaar laudis, mis lõhnale lisaks töö tulemuse rõõmu pakuvad.

Nali


Kas või kõne armsale sõbrale, kellega lõõpiv pingpong viib peaaegu alati lõkerdamise ja pidurdamatu naeruni. Ootamatud olukorrad, mis lahenevad vaimukalt. Filmid, millesarnaseid tänapäeval enam ei tehta. Inimestele tuleb rõõmu valmistada.