(alates 00:35:18)

Arp Müller: Tallinna linnavalitsuse venekeelne häälekandja Stolitsa kirjutab väga huvitavalt nõnda: “Uus koalitsioon ei ole Eesti venekeelsetele elanikele küll kõige parem, aga võinuks minna veel hullemini.“ Ja ma tsiteerin: “Tundub see realistlikuna, et koalitsioonis Ekre ja Isamaaga õnnestus ellu kutsuda leevendus kodakondsusküsimuses ning säilitada Vene Kool Eestis.” Tsitaadi lõpp.

Jüri Ratas, kas te kuulajatele palun selgitaksite, et kuidas teil siis ikkagi õnnestus Ekre ja Isamaa tipp-poliitikuid veenda vene kooli säilitamises Eestis?

Peaministrikandidaat Jüri Ratas: No muidugi oleks võinud minna veel hullemini, hull on see seis, kui Eestil polegi valitsust ja ega siis poliitikud sellepärast ei kandideeri Riigikogusse, et kõik siis on ütleme seal tänasest seisust siis on, ütleme tuba, kus on viis nurka, kõik on viies erinevas nurgas ja mingit koostööd ei tehta. Ja eks igaüks... (Arp Müller proovib vahele küsida, aga ei õnnestu - toim.) Täpselt, täpselt! Ja igaüks ütleb, et, et maalime suured punased jooned maha...

Arp Müller: Jah täpselt, Stolitsa kirjutas, et kui Reformierakond oleks saanud valitsusse, oleks nelja aasta pärast venekeelsed koolid kinni pandud.

Jüri Ratas: Mina tahtsin jõuda hoopis teise kohta, et, et maalime, need suured punased jooned maha. No nii saa. Muidugi Eestis peab valitsus olema ja keegi peab seda vastutust kandma, initsiatiivi võtma. Minu valijad on soovinud seda, et ma tegutseksin poliitikas, mitte, ja et ma suudaksin oma platvormi ja programmi ellu viia. Aga ma ütlen, et veel olulisem on tegutseda Eesti riigi ja Eesti huvides kui ühe erakonna huvides ja see on tõesti minu moto peaministrile. Nüüd hullemini oleks saanud minna seda, et meil pole valitsust, et ta on selline, et ma ei tea. Kolm, kuus, kümme kuud selline vaakum, tõsi, Eesti seadusandluse päris seda võimalust ei anna, aga me näeme täna Euroopas. Võtame viimased aasta-poolteist. Holland, Saksamaa, kui pikalt ja kaua pannakse neid valitsusi kokku, meil ei ole selleks aega. Nüüd kui rääkida sellest kodakondsusest, siis tõesti: ega see, et me anname välja jätkuvalt noortele inimestele - ka lastele - neid halle passe, see ei ole, ma arvan, mingi lahendus, seda on öelnud ka needsamad rahvusvahelised ja ka Euroopa Liidu, ütleme, erinevad organisatsioonid, et see küsimus tuleb ära lahendada. Mis on siis nüüd selle asja mõte? Raadiokuulajatele on siin, ma arvan, õige ja asjakohane seda selgitada just teie saates, mis levib väga paljudele ka kallitele eestimaalastele üle Eesti. Et mõte on siis see, et need inimesed, kui ema ja isa on elanud seisuga 20. august 91 Eestis, kui Eesti taasiseseisvus ja neil on sündinud Eestis lapsed või lapselapsed, et nendele antakse siis lihtsustatud korras Eesti kodakondsus. Teatavasti täna on selline võimalus, et kui perekondadel on see emale-isal hall pass ja hall pass, siis on seda võimalik lahendada lihtsustatud korras, aga kui on näiteks hall pass ja kolmanda riigi pass, siis seda ei ole. Nii et see on see üks mõte, mis siis tuleb juurde. Teine mõte on seotud läbi Eesti haridussüsteemi, et kui noored lõpetavad üheksanda klassi, et siis, et tuleks selline riiklik ühiskonna või kodanikueksam ja läbi mille siis see noor saab ka, kui ta selle positiivset loomulikult sooritab, loobub sellest kolmanda riigi kodakondsusest, et ta saaks siis Eesti kodakondsuse, nii et see on pigem ikkagi vaadet tulevikku ja noortele.

Arp Müller: Minu küsimus siiski puudutas seda, et kuidas õnnestus säilitada vene kool.

Jüri Ratas: Ee....Meil on Eesti kool ikkagi Eestimaal olemas....

Arp Müller: Ma tsiteerin praegu Stolitsat.

Jüri Ratas: No vot, mina ei ole seda lihtsalt lugenud, aga ma vaatan, et teil on mitmed uudisteportaalid siin, mida te tsiteerite, nii et ettevalmistus saatele hea. aga nüüd tahan öelda sellele hariduse küsimuses, et minust haridus on selle koalitsiooni jaoks hästi oluline, see on sisuline küsimus. See on ikkagi sisuline küsimus, kuidas me seda eesti keele õppe kvaliteeti tõstame ja see on taaskord minu meelest vaade ikkagi tulevikku ja noorte poole, et kui need noored ühel hetkel lähevad edasi õppima ülikoolidesse või tööjõuturule, et siis ikkagi ei ole see minu meelest õige, et kui mina olen pärit näiteks venekeelse emakeelega perest, et minu selline konkurentsivõime konkureerida teistega on palju madalam ja see on minu meelest riigi pingutus ja mitte pingutus ainult koolis, nagu härra Arp Müller siin küsis, vaid juba lasteaiast alates.