Mul pole vähimatki aimu, kuidas Anderson. Paaki nime hääldada. Sellised lood vahel ikka juhtuvad, kui oled eestlane, kes mõnda nime ainult internetist lugenud. Seega ütlen Paaki kohta Paak, nagu oleks tegu tüüpilise eesti nime ja sõnaga. Veepaak, kütusepaak, Anderson. Paak.
Piisab muidugi ainult ühe Paaki loo kuulamisest, et aru saada, kui kaugel tüüpilisest eestlusest tema looming tegelikult on. Paaki soontes ei jookse Läänemeri, vaid Vaikne ookean, Los Angeles, G-funk ja Dr. Dre. Oma mõjutajaid kannab Paak uhkelt revääril, mistõttu käib tema muusikaga ikka kaasas oht muutuda pelgalt pastišiks ja austusavalduseks möödunud aegadele, umbes nagu oleks tegu natuke obskuursema Bruno Marsiga.
Paaki neljas album „Ventura“ ei erine põhimõtteliselt tema läbimurdealbumist „Malibu“. Ning kuigi „Venturale“ eelnenud Dr. Dre karmi käega produtseeritud „Oxnard“ kõlab Paaki ülejäänud diskograafiast natuke teistmoodi, sisaldades rohkem räppimist ja külalisartiste, polnud ka „Oxnardi“ puhul tegemist nõnda drastilise kõrvalehüppega, kui mõnele fännile mullu tundus.
Esmakuulamisel kipub „Ventura“ tapeediks muutuma, lood sulavad omavahel kokku ning vastavad sellele, mida Paaki albumilt juba enne kuulamist oodata võis. Aegamisi hakkavad lood end avama. Klaverimotiiv „Yada Yadas“, André 3000 salm „Come Home’is“ sellest, kuidas ta mopeedil koos väikese karvase koeraga sõidab, „Chosen One’i“ instrumentaal. „Ventura“ on ilus plaat, päikesekiirte ja lahtiste autokatuste taustamuusika, professionaalne ja hingega. Midagi jääb aga puudu, julgeb kurta inimene, kes artisti nimegi hääldada ei oska.
