Väärtuspõhine lõhestumine Eestis algas poliitikute peadest (ka kala hakkab mädanema peast). Jagunemine jõudis kiiresti massidesse. Ei tea, kas on tekkinud ka lasteaedu, kus osa lapsi on sotside ja Reformierakonna, teised aga EKRE poolt. Jagunemised toimuvad isegi peredes, mees toetab ühte erakonda, naine teist. Võib näha sarnasust ka teise maailmasõjaga, kus üks vend võis olla ühes leeris, teine aga teises.

Et aru saada, mis meil praegu toimub, tuleb heita pilk ehtsatele kodusõdadele. Meie lähipiirkonnas on toimunud suured kodusõjad Venemaal ja Soomes. Kodusõjas toimub võitlus võimu pärast ja selle nimel, kes hakkab riiki juhtima. Venemaal võitsid nn punased, Soomes valged. Soomes sai surma 5000 valgesoomlast ning 5 korda rohkem punasoomlasi. Venemaa kodusõda viis ära 7–12 miljonit inimelu. Kodusõda on verine. Kodusõjas pole keelel ega rahvusel tähendust. Soomlane peksis soomlast, venelane venelast. Kodusõda toimub omade vahel, kes erinevad ideoloogiliselt. Kodusõdasid peetakse ka tsiviliseeritud Euroopas, mitte ainult Aafrikas. Võim on magus ja toitev kõikjal maailmas.

Kas kodusõda on vältimatu? Väärtustest saadakse erinevalt aru nii poliitilisel kui individuaalsel tasandil. Liberaalne vs. konservatiivne, vasakliberaalne vs. konservatiiv-rahvuslik, autokraatne vs. demokraatlik, kapitalistlik vs. sotsialistlik, totalitaarne vs. inimväärtusi austav... Väärtuste süsteemid on antagonistlikud ja vastanduvad üksteisele, ei sõbrusta omavahel. Hoopis teine lugu on individuaalse suhtluse tasandiga. Sots suitsetab koos rahvuslasega, Trump ajab asju diktaatoriga. Kommunistlik Hiina on edukas kapitalistlik maa. Individuaalsel tasandil kehtivad teised reeglid, s.t väärtused teisenevad. Nii võib vaikselt Venemaal käia ja isegi Krimmi veini juua. Ideoloogia ei pruugi mõjutada individuaalset käitumist.

Soovitus: vältigem abstraktsete ja mahukate mõistete kasutamist, kuna need tekitavad arusaamatusi. Õigem on jääda konkreetse juurde, selle tulemusena kodusõja oht väheneb.

Parim näide tulekust ideoloogiliselt väärtustasandilt inimlikule, individuaalsele tasandile kuulub meie presidendile Kersti Kaljulaidile, kes kohtus Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Poliitiliselt kuuluvad nad vastandlikesse süsteemidesse, aga see ei takistanud individuaalset kohtumist. Mitte kõik poliitikud ei suuda tulla individuaalsele tasandile. Vanad poliitikud mõmisesid ähvardavalt presidendi sammu peale, sest poliitilisel tasandil on turvaline olla. Näiteks võib alkoholi pruukida, kuna poliitülemused annavad napsitamise andeks. Hoopis teine asi on olla üksik­indiviid, keda süsteem ei kaitse. Siit tulenevalt on mõistlik püsida parteisüsteemis.

Vanad kreeklased teadsid seda. Nimelt on olemas universaalne teadmine, episteme, mis ei sõltu tingimustest, ja phronesis, mis väljendab universaalse teadmise mõistlikku kasutamist konkreetses olukorras. Just viimast kasutas Kersti Kaljulaid suhtlemisel Vene Föderatsiooni presidendiga. Ühiskonna lõhestumist ja pingeid aitab vähendada laskumine poliitikataevast maa peale. Maa peal muutub kõik konkreetseks, hakkab sõltuma situatsioonist. Tulek ülevalt alla pole lihtne, kuna nõuab muutusi mõtlemises. Kui poliitikas (ülal) mõeldakse binaarselt ehk kas oled minu (erakonna) poolt või vastu, siis inimlikul tasandil võib leida kokkupuuteid ka inimesega, kellel on teistsugused väärtused. Mõtlemine muutub mitmekesisemaks ja paindlikumaks, kui vabaned ideoloogiast. Siit ka soovitus: vältigem abstraktsete ja mahukate mõistete kasutamist, kuna nad tekitavad arusaamatusi. Õigem on jääda konkreetse juurde, selle tulemusena kodusõja oht väheneb. Kõige kergem tee vaenlase tekitamiseks on teda sildistada ehk öelda tema kohta midagi krõbedat. Ei tasu hakata lasteaedu jagama liberaalseteks ja rahvuslik-konservatiivseteks.

Abstraktsete mõistete kasutamine on tegelikult primitiivsem tee kui konkreetsete kasutamine. Tavaliselt arvatakse vastupidi: abstraktne mõtlemine on hästi keerukas, raskem kui konkreetne väljendusviis. Kuid geniaalsus peitub just lihtsuses, mitte abstraktsuses. Et verbaalne kodusõda kaoks, tuleb pingutada, mõelda, kuidas rääkida ühe või teise inimesega. Näiteks Jevgeni Ossinovskiga tuleb rääkida teisiti kui Mart Helmega. Aga kui ei tea, kuidas rääkida teistsuguse maailmavaatega inimesega, siis on parem mitte tõstatada väärtuste teemasid. Järjekordselt peame tõdema, et vaikimine on kuld. Meil ongi juba hakatud suud kinni hoidma, et mitte riidu minna, sest rääkijaid sõimatakse.

Kodusõja psüühilises traumas on ka midagi positiivset. Ameerika psühholoogid on saanud tänu sõdadele palju tööd. Pärast teist maailmasõda loodi USAs hulgaliselt sõjaveteranide haiglaid, et anda traumeeritud veteranidele psühholoogilist ravi. Praegu saavad abi Vietnami, Afganistani, Iraagi jt sõdades osalenud mehed-naised. Psühholoogidel tööd jätkub. Loodan, et ka meie psühholoogidel, sest sõjas käinud veterane peab abistama. Sõjatraumad mõjutavad ka järeltulevaid põlvkondi. Ameeriklased, soomlased ja venelased mäletavad, millisel poolel võitlesid nende esivanemad, kuigi palju aega on mööda läinud. Ja see mõju on ikka veel negatiivne, psüühikat traumeeriv.

Sõja tulemusel tekib traumajärgne stressihäire. Seda iseloomustavad tunnused, mis võivad ilmneda ka meie sõnalises kodusõjas osalenud kodanikel, nagu erutusseisundi sümptomid, sh unehäired, südamepekslemine, paanikahood, kinnismõtted (näiteks natsidest ja homodest), lootusetuse tunne, elurõõmu ja huvi vähenemine, elust kõrvale hoidumine, süütunne jms. Selliste häirete märkamisel tuleks pöörduda psühholoogi või psühhiaatri poole.

Õnneks ei ole kodusõjas trauma saanutel ainult negatiivseid emotsioone. Ameeriklased on hakanud eristama traumajärgset edu ehk trauma võib anda arenguimpulsi. Näiteks töökaotus või abielulahutus, mis on ju traumeerivad sündmused, võivad kaasa tuua arenguhüppe ja uue elumõtte. Nii võib ka sõnasõjas osalenud isik leida uue mõtte ja saada õnnelikuks inimeseks.