Nädala anekdoot

Juku: „Issi, mis on avalik info ja mis on delikaatsed isikuandmed, mida avaldada ei tohi?“

Advokaadist isa: „Noh, sina oled minu poeg, see on avalik info. Aga et naabripoisid Kaspar ja Marko on samuti minu pojad, vaat need on delikaatsed isikuandmed.“

Vitalit oli tabanud ajakirjanike tavaline häda, nimelt loominguline kriis. Korduvalt oli ta kirjutamist alustanud, et kõik jälle kustutada. Ta proovis uuesti.

„Liberaalsed pudrulõuad“, kirjutas ta paberile. „Globalistidest muidumehed“, „Sorose tissiimejad“, jätkas Vitali, aga kustutas peatselt ka need read. Liiga labased ja samal ajal jõuetud. No ei taha ikka täna tulla need laused, mis on ühtaegu teravad ja vaimukad.

Vitali meenutas, kuidas kõigest mõne aja eest tuli tema klaviatuurist puhast kulda. „Kui ämbritäis värsket läga kaela“ oli fraas, mille kasutamist peavoolumeedia kohta kiitis lausa Mart Helme ise. „Paberitega soroslane“ oli ka üks pagana hea nimetus.

Nüüd aga tundus Vitalile, et ta on kinni jäämas stampidesse. „Patoloogiline EKRE-vihkaja“, „lapsik üllitis“ ja „paduviha“ kõlavad artiklist artiklisse ja endal oli ka juba tüütu neid artikleid lugeda, ainult ema kiitis veel vahetevahel. Vaja oli midagi uut ja huvitavamat.

Igatsevalt vaatas ta kolleeg Indreku laua poole, kus seisis aukohal kapsaks loetud brošüür „Tallame puruks valgesoome mao“. Kui Indrekut tabas loominguline kriis, lappas ta ikka seda teost ja jälle tuli vaim peale. „Ühes saksa fašismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu“ oli klassikaline lõik sellest teosest, mida Indrek vahel ikka toimetuses deklameeris.

Vitali tegi lahti Põhja-Korea ametliku uudistekülje, sest sealt leidis vahel toreidaid nimetusi vaenlaste kohta. „Noorsookurjategija“, „hull vana nõid“, „osav prostituut“, „vähenenud intelligentsiga“, „põlastusväärne inimkõnts“, „kolmekordselt neetud“ ja teised toredad nimetused lendasid seal kõrge kaarega. Vitali pidi aga tunnistama, et Põhja-Koreast laenamine oli üllatavalt keeruline, sest ka solvangud on tugevalt kultuurikesksed.

Ta vaatas õnnetult tühja lehte, kui tuli ootamatu meil Mart Helmelt. „Paneme gaasi juurde! Oleme seni hellalt silitanud nende päid, nüüd näitame, mis puust me tegelikult oleme,“ kirjutas Helme.

„Gaasi juurde?“ imestas Vitali. Ta ohkas ja avas dokumendi nimega „kriis“. Sealt kopeeris ta fraasid „rotinäoga neegriarmastaja“, „munajoodikust liberaal“ ja „riistanappuse käes kannatav feminist“ ning asus järjekordset lugu komponeerima.

Katki läinud ühiskonna kokkulappimine käis täie hooga.