Meediajuhid reetsid oma ajakirjanikud

Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjaka välja surumine vastavalt Postimehest ja Rahvusringhäälingust on selge hoop sõnavabadusele Eestis.

Kõik, kes ütlevad, et Vilja ­Kiisleri ja Ahto Lobjaka juhtumitel pole sõnavabadusega pistmist ja sõnavabadusele ohtu pole, kas ei tea, mida see sõna tähendab, või lihtsalt valetavad. Näiteks ERRi juhatuse esimees Erik Roose või EKRE juht Mart Helme. Või Martin Helme või Lauri Vahtre või Varro Vooglaid ja paljud teised, vähem või rohkem tuntud inimesed, kes on toimunut õigustanud, takka kiitnud või parastanud.

Sõnavabadusest rääkides tasuks seetõttu lausa mõned põhitõed üle korrata.

Kõigepealt, sõnavabadus ei ole mõeldud neutraalsematest neutraalsemate, keskmistest keskmisemate kaitsmiseks. Jüri Ratased ei vaja sõnavabaduse kaitset. Keegi ei ähvarda neid tsensuuriga. Aga Ahto Lobjakad vajavad sõnavabaduse kaitset. Ebapopulaarsed, häirivad, ärritavad ja tugevaid vastureaktsioone tekitavad sõnad vajavad kaitset. See on sõnavabaduse essents. Ilma selleta võime sõnavabaduse üldse ära unustada.