15 aastat kaelamurdvat lammutamist ja julget katsetamist on arendanud Goresoerdi vaat et olulisimaks ekstreem-metal-bändiks Eestis, kelle värske viies kauamängiv tõstab turjakarvad turri igaühel, keda võiks kõnetada terav, nihilistlik ja tumeromantiline kokteil meloodilisest nüüdis-death-metal’ist, teatraalsest industrial’ist ja maakeelsest hukatusesõnumist.

Žanriväliseid külalislauljaid pole värvatud keskpärasust ilustama; vastupidi – neile on kingitud albumi paremad palad, Robert Linnale hiilgav käimatõmbaja „Vaid üks padrun“ ja Anna Arrakule hiiliv „Pimedus“. Õnneks ei käi „Kain“ pärast nende etteasteid maha, vaid jätkab turmtulistamist veelgi halastamatumalt palaga „Surm saabub ratsa“. Õigupoolest puuduvad sel paadil lisaks keskpärasele ballastmaterjalile ka hingetõmbepausid; isegi pikka puhkust tõotav „Niiske muld“ kompenseerib terake tasakaalukama tempo kröömi võrra ängistavama emotsiooniga.

Loomulikult on Goresoerdi valitud teemad – raev, hirm, pimedus, surm, kaos – sünged, nagu äärmus-metal’i kaanon nõuab, ent mulle tundub, et vähemalt osa sellest on eneseirooniline. Samuti ei saa välistada, et kuulaja jaoks, kes eesti keelt ei mõista, mõjub „Kain“ hoopis salapärasemalt ja eksootilisemalt kui kohalikule publikule. Usun, et selline tähenduslik kihilisus ja nüansiküllus, olgu tekstis või muusikas, ongi Goresoerdi edu pant, apokalüptiline tuul nende mustades tiibades.