Hüvasti, Niika!
Nikolai Baturin oli rändur, poeet ja müütiliste maailmade looja. Suure mehe, lummava kirjaniku ja uhke üksiklase vaim on nüüd taevastele maastikele rändama läinud. Esimest korda kohtusin temaga Pärnus Mai kultuurikeskuses 1989. aasta kevadel. Oli just lõppenud minu filmi „Vaatleja“ klubiseanss, kui minu juurde tuli pikka kasvu võimsa olekuga mees ja esitles end kui „kirjanik Nikolai Baturin“. Aeglaselt vaatas ta mind pealaest jalatallani üle ja alles siis hakkas pikemalt rääkima. Kiitis filmi loodusvõtteid ja julgust minna Kaug-Põhjala saartele filmi tegema.
Tollal olin lugenud vaid tema väikest laaneromaani „Kuningaonni kuningas“ (1973) ja see oli mulle väga meeldinud. Olles ise pärit Alutaguse metsade vahelt, oli selle raamatu loodustunnetus mulle lähedane ja arusaadav. Ka eriline kujundlik keelekasutus lummas ja pani lauseid üha uuesti üle lugema ja nautima kirjutaja meisterlikkust. Kui talle sellest rääkisin, hakkas ta mõnusalt muhelema ja ütles, et varsti saan pikemalt laaneilma sukelduda, sest tulemas on tema suur avarilma romaan „Karu süda“. Ja võib-olla kirjutab ta sellest isegi filmistsenaariumi. Tookord vahetasime aadressid ja paar aastat me vahepeal ei suhelnud.
1989. aastal ligi viiesajaleheküljeline „Karu süda“ ilmuski. Kuid alles 1994. aastal tuli Nikolailt postipakk 330-leheküljelise 7seerialise filmi stsenaariumiga. Lugesin hiidstsenaariumi läbi ja sõitsin Baturinile külla. Ta elas Viljandimaal, Tarvastu lähedal Väluste külas, metsa ja Võrtsjärve vahele jäävas väikeses talus üksi oma siberi laika Vinuga. Kahe kambri ja köögiga elumaja, palksaun, palkidest garaaž ja aidahoone olid väga korras ja puhtad. Endise taigakütina oskas ta kõiki vajalikke töid oma kätega teha ja majapidamine oli tal tipp-topp. Kuid Nikolai rääkis, et korduvalt oli ta kirjutamise hoos toidupaja gaasipliidile unustanud nii, et söestunud toit tuli koos poolsulanud potiga minema visata.
Esimesel korral olime koos kolm ööd-päeva. Kui Nikolai veendus, et olin ta romaani põhjalikult tundma õppinud, hakkas ta mind usaldama ja rääkis väga haaravalt kõiksugu asju oma rännakuist, Siberi küti elust ja ka sellistest seiklustest, mis raamatust välja on jäänud. Eesti oludes polnud mitte kuidagi võimalik seitsmeseerialist Siberi-projekti rahastada. Väga raskelt läks meil koos teksti lühendamine. Talle oli kallis iga kirjutatud rida ja tegelane. Õige mitu korda käisin niimoodi nelja-viie päeva kaupa Baturini pool tekstiga töötamas, kuni sai selgeks, et nii võtab stsenaariumi lühendamine aastaid ja on kahtlane, kas kunagi üldse filmitegemiseni jõuabki.
Baturin oli kõiges väga järjekindel ja metoodiline. Seda oli näha kas või sellest, et maja tuulekojas välisukse ees olid põrandalaudadesse kulunud tema jalajäljed, sest igal hommikul, olgu ilm milline tahes, tegi ta pikalt oma hommikusi harjutusi. Taigakütina oli ta aastate jooksul metallist püüniseid tassides oma selga vigastanud ja selleks, et end tööpäevaks „käima saada“, oli vaja terve kompleks harjutusi teha. See päev, kui ta oli sunnitud tegelema olmeasjadega ega saanud kirjutada, oli Baturini jaoks kaotatud päev. Toiduga oli Baturin üsna askeetlik ja paar pitsi konjakit võtsime ainult järjekordse kohtumise puhul. Kõik tema maja ruumid peale köögi olid väga jahedad. „Külm hoiab vaimu virge,“ selgitas Nikolai.
Et kogu see laaneküti värk võhikule selgemaks teha, saatis Nikolai mulle joonistusi küti varustusest, lõksudest ja püünistest, laagri asendist jõe ääres ja muud sellist. Joonistused tegi Baturin pastakaga, kuid suurema osa oma raamatuist kirjutas ta pliiatsiga. Nii olla tekstis kerge parandusi teha ja pole liigseid kulusid. See pliiatsiga kirjutamise komme oli tal juba Siberis tekkinud. Kui raamatu tekst laias laastus valmis, andis ta pliiatsikirjas käsikirja masinal ümber löömiseks. Ja esimesse masinakirjateksti tegi ta veel pliiatsiga parandusi.
Hoian siiani reliikviana „Karu südame“ koopiat, milles on palju Baturini tehtud pliiatsi-parandusi, mis stsenaariumile mõeldes tehtud. See pliiatsikiri on väike ja õrnalt kirjutatud. Sellise vähekontrastse pliiatsikirja lugemine nõuab silmadelt palju suuremat pingutust kui kirjutusmasinal või arvutil loodud tekst. Mõni ime siis, et ta 2011.–12. aasta paiku hakkas kurtma, et silmad on väsinud ja ei näe enam hästi kirjutada. See nägemise kadu oli talle palju suuremaks mureks kui pidevalt piinavad valud, mida ta vähendas harjutuste ja ravimitega.
Ta rääkis, et suurem osa tema teenistusest kulub ravimite ostmiseks, kuid ei mäleta, et ta oleks eriti palju kurtnud oma valude üle. Ikka rääkis ta vaimustusega oma uue raamatu tegelastest ja süžeekäikudest, mitte aga olmemuredest. Ta oli üks karm ja üksindust armastav mees. Paar korda päevas kuulas Nikolai söögipauside ajal raadiot, kuid televiisorit polnud tema majas kunagi. Tal oli nii rikas ja visuaalne fantaasia, et pildikasti polnud talle lihtsalt vaja. Sealjuures käis ta küll Viljandis aeg-ajalt filme vaatamas ja ühte Al Pacinoga filmi kiitis ta väga.
Sain Nikolai Baturiniga suhelda üle kahekümne aasta. Kuid ma ei saa öelda, et tundsin teda hästi. Liiga eripärane ja haaramatu nagu Siberi ürglaas oli see uute poeetiliste sõnade looja ja müütiliste maailmade kirjeldaja. Kuna suurema osa oma elust oli Nikolai elanud üksi, siis ka teise inimesega suheldes jätkas ta justkui katkematult oma fantaasialainete veeretamist, milles sina kui juhuslik mererannal jalutaja said vaid varbad märjaks teha. Ikka ja jälle hakkas ta jutustama käsiloleva raamatu lugusid, aga tavalisest Eestimaa argielust temaga eriti ei saanudki rääkida. See oli veidi kummaline ja hoidis tema ning teiste inimeste vahel alati distantsi.
Eks kirjaniku hingele saab kõige lähemale ikka tema raamatute kaudu. Ja Baturini romaanid on kui unenäod või müüdid. Suur looja on lahkunud, kuid meile jättis ta oma ulmelood.
