Filmiavastaja Ken Loach: vajame tõsisemat vasakpoolset jõudu kui mõõdukad sotsiaaldemokraadid
Tegelikult ajakirjanikud Cannesis punasele vaibale ei pääse ja vaatavad filme varahommikust hilisõhtuni pressilinastustel, veetes järjekordades vähemalt sama palju aega kui kinosaalis, sest terroriohu tõttu on turvakontroll ülipõhjalik. Aga vahel avaneb ka võimalus minna õhtusele ametlikule esilinastusele. Ja miskipärast olen aastate jooksul sattunud just Ken Loachi filmide esilinastustele. Iga kord rabab mind selle situatsiooni irooniline vastuolu – Loachi hingepitsitavad ja ebamugavad sotsiaalkriitilised moraalilood vaeste lihtsate inimeste elust ja 2300 õhtutualettides inimest, kes selfitavad ja pardimokatavad, nagu homset ei tulekski. Aga Loachi kibe ravim mõjub kõigile ühtmoodi ja pidutuju pühitakse kiirelt minema. 2016. aastal esilinastunud „Mina, Daniel Blake’i“ esilinastuse lõpuks nuttis praktiliselt terve saal. Ja vähemalt siinkirjutaja puhul ei olnud see mitte väike elegantne pisarake, vaid kontrollimatu ulgumine.
Loachi filmide vaatamine on teraapiline kogemus. Kui „Kahjuks ei olnud teid kohal“ lõppes, seisis saal tükk aega püsti ja aplodeeris. Loach, tibatilluke lumivalgete juustega töölisklassist pärit mees, kes on eluaeg võidelnud hoolimatuse ja ükskõiksuse vastu, võttis mikrofoni enda kätte, saal jäi hiirvaikseks ja ta ütles rusikat viibutades: „Kui asjad on valesti, siis me peame neid muutma. Muidu me paremäärmuslusega toime ei tule.“
Kas soolise võrdsuse aspekt on midagi, mille peale te ka ise oma filme tehes mõtlete?
Jah, ma arvan küll. Eks filmitööstus on ju selline valdkond, kus on traditsioonilised meeste- ja naistetööd. Aga loomulikult ma mõtlen selliste asjade peale. Tänapäeval ei saa selle suhtes ignorantne olla.
Te olete oma intervjuudes öelnud, et Euroopa vasakparteid on läbi kukkunud. See on juhtunud ka mu kodumaal Eestis, kus paremäärmuslased hiljuti esimest korda valitsusse pääsesid. Palun selgitage oma mõtet lähemalt.
Ma leian, et center-left parteid ehk siis sotsiaaldemokraadid on jah selgelt läbi kukkunud. Töökohad on ebakindlad, majandus on jätkusuutmatu, paljudes ühiskondades tekib üha rohkem ja rohkem viha. Meil on vaja tõsisemat vasakpoolset jõudu kui mõõdukad sotsiaaldemokraadid. Need probleemid saavad ju alguse majanduse struktuurist endast. Suurkorporatsioonide vaheline konkurents ajab tööjõu hinna alla, nad ei hooli keskkonnast ega inimestest.
Filmis puudutatud sotsiaalsete garantiideta ajutine töö on suurkorporatsioonidele ideaalne – saab töötajaid võtta ja minema saata vastavalt vajadusele, ilma nende eest vastutamata. Töötus on suur probleem, samuti suurenev vaesus. Ja see hakkab juba ka keskklassi mõjutama. Näiteks Inglismaal on ülikoolis loenguid pidavate õppejõududega probleeme, nad ei tule ots otsaga kokku. Inimesed on väga kvalifitseeritud, doktorikraadiga – ja nad peavad ülikoolis loenguid ning ei suuda kuidagi oma palgast ära elada. On vaja tõsist vasakpoolset liikumist, mis analüüsiks majandust ja poliitikat sügavuti ning pakuks välja teistmoodi majandusmudeli. Tänu leiboristide juhile Jeremy Corbynile on vähemalt Suurbritannias see võimalus nüüd olemas. Ta tegeleb jõuliselt ametühingute teemaga ja püüab suurkorporatsioonide võimu vähendada. Sest see on ainus võimalus paremäärmuslaste vastu võitlemiseks.
Mis te arvate, miks abordiküsimus taas mitmetes Euroopa riikides aktuaalseks teemaks on muutunud?
See on osa kontrollist, paremäärmuslaste agendast. Osa nende toetusest tuleb ju konservatiivsetelt usugruppidelt, mis pooldavad hierarhilist ja väga kontrollivat ühiskonda. Abort on nagu selle kontrolli indikatsioon. Jumal on ju paremäärmuslaste poolel.
Ma saan aru, et poliitika on teie jaoks väga oluline. Aga filmikunst? Kas see on ainult vahend oma poliitiliste põhimõtete selgitamiseks?
Loomulikult on filmikunst väga tähtis. Siin võiks kasutada jäämäe kujundit, suurem osa sellest on ookeani all peidus ja oma silmaga näed sa sellest vaid väikest osa. Filmitegemise pikk protsess on ülioluline. Tuleb leida inimesed, kellesse sa usud. Tuleb põhjalikult valmistuda. Mulle on oluline filmida asju kronoloogilises järjekorras – nii nagu need ekraanil aset leiavad. Näitlejad ei tea, mis nende kehastatud tegelastega filmis järgmiseks juhtub. Me anname neile ühe, äärmisel juhul kahe päeva stsenaariumi korraga kätte. Kõik võtteplatsil toimuv on näitlejatele üllatus, neil pole õrna aimugi.
Teie filme vaadates on vahel tunne, et te olete filmitegemise jäljed ära kustutanud, teie realismitaotlus on alati olnud väga äärmuslik.
Jah, mu tehnika selles seisnebki. Eesmärk on, et vaatajal oleks võimalik ennast ekraanil toimuvaga vahetult, otseselt seostada. Ja teine, ehk veidi paradoksaalne asi on see, kuidas stsenarist Paul Laverty töötab. Ta näeb käsikirjaga tohutult vaeva, teeb eeltööd, korraldab intervjuusid, me arutame kõik asjad läbi, ta lihvib ja lihvib dialooge. Näitlejad saavad stsenaariumi kätte, nad võivad seda muuta, improviseerida. Ja lõpuks näitlejad arvavad, et nad on oma teksti kohapeal välja mõelnud, sest see peabki välja nägema spontaanne. Kui ekraanilt paistab, et neile on sõnad suhu topitud, on see läbikukkumine. Kusjuures tegelikult neile ju on sõnad suhu topitud.
Kui teie kaht viimast filmi vaadata – „Mina, Daniel Blake“ rääkis sotsiaalhoolekandesüsteemi hammasrataste vahele jäänud mehest – ja käesolevat filmi, siis kas te tunnete, et need on kuidagi ühiskonda muutnud? Kas see on lihtsalt ühe ajahetke ja ühiskonnaklassi realistlik jäädvustus või on teie eesmärgid laiemad?
„Daniel Blake“ pööras küll Inglismaal tähelepanu näiteks toidupankade teemale, aga valitsuse tasemel loomulikult midagi muutunud ei ole. Film, nagu ka muu kunst, saab vähemalt väitlusi algatada. Ja alati saavad filmid aidata näiteks opositsiooni tugevdada.
Te tulete vasakpoolsete vaadetega intellektuaalide põlvkonnast. Kas te oleksite arvanud, et hakkate sellistel teemadel filme tegema nagu gig economy (e.k nn tööampsumajandus)?
See on sisuline konflikt töötajate ja tööandjate vahel. Vanasti olid lihtsalt vabrikutöölised, keda ülemus rohkem töötama sundis ja ähvardas vastasel korral palka vähemaks võtta. Nüüd sunnitakse inimene n-ö iseenda tööandja olema, kõik riskid enda kanda võtma, või palgatakse inimesi agentuuride kaudu lühikeseks ajaks. Konflikt on ju ikka sama, küsimus on ekspluateerimises. Kui ma olin noorem, 30–40aastane, siis räägiti Inglismaal, et inimesi tuleb õpetada oma vaba ajaga midagi peale hakkama, sest tänu tehnoloogilisele revolutsioonile on peagi tööpäevad lühikesed ja alates pärastlõunast on inimestel vaba aeg. Tõsiselt. Aga praegu on ju tegelikult vastupidi, inimesi ekspluateeritakse veel rohkem, nad peavad veel enam rabama.
Kui raske on filmitööstuses oma ausust säilitada, järjekindlalt oma rida ajada, mitte rahastajate ja publiku nõudmistele järele anda?
Mul on õnne olnud. Ma olen töötanud väga pikalt samamoodi. Ja ma olen väga odav (naerab).
Kuidas te suhtute Netflixi ja teistesse voogedastusplatvormidesse? Kas need ohustavad traditsioonilist kino?
Kino on väga eriline asi. On oluline vaadata filmi kinosaalis koos teiste inimestega. Reaktsioonid on hoopis teistsugused, kogemus on hoopis teistsugune. Probleem on selles, et ühiskond on väga atomiseeritud, igaüks istub kuskil, kõrvaklapid peas, ja ei suhtle teistega. Kino on koht, kus me oleme omavahel ühenduses, reageerime filmile ühise publikuna. Ma toetan Thierry Fremaux’d (Cannesi direktorit – M. U.) tema põhimõttes, et festival peab olema pühendatud kinole ja kinokogemusele. Kui film on kinodes ära jooksnud, peab ta muidugi edasi liikuma teistele platvormidele, striimimiskeskkondadesse ja telesse.
Me peame hindama ühiseks publikuks olemise kogemust. See on maagia. Kollektiivne tunnetus. Pole midagi paremat kui naer, mis mööda saali liikuma hakkab ja sind naerma ajama. Või liigutav hetk, mis läheb kõigile ühiselt südamesse.
„Kahjuks ei olnud teid kohal“ jõuab Eesti kinolevisse sügistalvel.