Iiri Vabariigis on katoliku kirik enamiku 20. sajandist olnud käeraudadega kinnitatud nii sotsiaalse kui poliitilise reaalsuse külge. Riik ja kirik – nagu Iiri laulusalm ütleb – sammusid mõlemad koos justkui hobune ja kaarik. Laulust jääb küll selgusetuks, kumb oli hobune, kumb kaarik. Siis äkki, viimaste aastakümnete jooksul, oleneb, kust poolt vaadata, kukkus kas hobune kokku või läks kaarik põlema: katoliku kirik hakkas sulama justkui kuri nõid Ozi võlumaal.

Märke sellest kultuurilisest metamorfoosist riigis leiab hulgi, kuid vaatleme korraks näitena viimaseid Éire referendumeid. Iirimaal saab nimelt rahvahääletuste teel põhiseadust muuta ning alates sajandi algusest on eri referendumite korraldamisele kulutatud 133 miljonit eurot. Näiteks kolm aastat tagasi hääletas iiri rahvas suure häälteenamusega samast soost inimeste abielu seadustamise poolt. Kahju, et selliste elementaarsete inimõiguste kehtestamise pärast peab keegi põhiseaduse ümberkritseldamisega vaeva nägema, hilisel tunnil kontorisse jääma ja higi valama, aga hea meel on selle üle, et kirik sai siinkohal korraliku ninanipsu.

Järgnes abordi seadustamise referendum, mis samuti tugeva häälteenamusega (66,4%) mõistuse hääle toel läbi läks. See, et naise keha üle otsustavad vanad mehed, kes seda naist isiklikult ei tunne – äratuntavalt katoliiklik käekiri.

Kuni eelmise aasta novembrini ilutses Iirimaa põhiseaduses kurjakuulutav punkt jumalateotuse kohta. Ära seletades: kodanik võib jumala ning muude „pühade asjade“ (sacred things) solvamise eest seaduse järgi karistatud saada. Sama arukas oleks riigi põhiseadusesse toppida märge selle kohta, et kui kujuteldavat sõpra kiviga viskad, lähed marsisammul vangimajja.

Selline paragrahv oli ajast ja arust ning kaudne oht nii sõnavabadusele, huumorile kui ka ajakirjandusele. Iiri rahva enamus sai aru ning fraas „jumalateotus“ kaotati põhiseaduse veergudelt.

. Erinevalt näiteks Lõuna-Aafrikast ei ole Iiri­maa põhiseaduses ega üheski seaduses õigust eluasemele.

Tõsi küll – siinkohal võiks korraks hoo maha võtta ja järele mõelda, kas sellele konkreetsele referendumile oli sel hetkel mõtet raha kulutada. Tegelikkuses ei teadnud tolle punkti olemasolust enamik riigi alamaid mitte midagi (hetkeni, kui kuulutati välja referendum) ning võimatu on leida juhtumit, kus keegi selle punkti järgi reaalselt karistada oleks saanud. Koomik Stephen Fry’d üritati vahele võtta, kuid uurimine soikus.

Riigis on pikemat aega valitsenud ametlikult tunnistatud eluasemekriis – võib-olla oleks referendum „igale perele põhiseaduse alusel kodu – ei või jah“ käesolevatel aegadel natuke praktilisem. Erinevalt näiteks Lõuna-Aafrikast ei ole Iiri­maa põhiseaduses ega üheski seaduses õigust eluasemele.

Alles läinud reedel toimunud rahvaküsitluse teemaks oli abielulahutus, mis oli Iirimaal pikalt konstitutsiooniga keelatud. Alates 1995. aastast pidid Iiris lahutajad pärast lahutuse sisseandmist viis aastat ootama, enne kui lahutus teoks sai. Vastukaaluks võib tuua Eesti, kus paar, kellel omavahel enam ei klapi, koos paberile alla kirjutab ning paranemisprotsess võib alata. See on inimlik lähenemine.

Enamik iiri valijaid pooldasid nüüd abielulahutust puudutava põhiseaduspiirangu tühistamist ja asja andmist seadusandja kätte. Peaminister Leo Varadkar on teinud ettepaneku, et lahutus jõustuks siis, kui endine paar lon ahus elanud kaks aastat.

Nentida võib, et iiri rahvas oskab koos tegutseda ning vähemalt rahvaküsitluste najal tehakse õigeid otsuseid ja nopitakse ühiskonnast välja heaoluühiskonda varjutavad pilved. One by one. Oleviku põhjal ütleksin: hästi tehtud, minu Iirimaa!

Rene Satsi on raamatu „Minu Iirimaa. ­Armastus tuleb karjudes“ autor.