Poliitikas ja meedias on saanud populaarseks „hüsteeria“ mõiste. Mart Luik leiab, et meedias käib EKRE-vastane hüsteeria. Soovitakse ajakirjanike korrale kutsumist. Mart ja Martin Helme kutsuvad poliitilisi oponente ja meediat lõpetama hüsteeria üleskütmine ja rahva hirmutamine. Objektiivi raadio teatab, et ülesklopitud hüsteeria lõhestab ühiskonda ja õõnestab Eesti riiki. On tekkinud või tekkimas uus loomaliik – hüsteeriaoravad. Mida arvab hüsteeriast psühholoog? Ta pöörab pilgu kõigepealt ütlejale ning mõtte väljendusviisile. Las teised uurivad hüsteeriaväidete tõepärasust ja paikapidavust.
Klassik Sigmund Freudi (1856–1939) järgi võib hüsteerias näha kaitsemehhanismi, millega inimene kaitseb ennast alateadlike negatiivsete impulsside (näiteks süü) eest, kuna eitab nende olemasolu endas ja omistab nad teistele. Samamoodi omistatakse poliitilistele oponentidele ja meediale omadusi (praegusel juhul hüsteeria), mis on meis endis, aga neid eitatakse. Nüüd vaatlemegi seda mõistet.
„Hüsteeriast“ on saanud Eestis kõige populaarsem psühholoogiatermin. Nagu ikka olid just kunstiinimesed need, kes tundsid esimesena hüsteeria lõhna. Nii tõi NO99 lavale „Hüsteeria“ juba kaks aastat tagasi. Teisel kohal on poliitikud, kes hakkasid rääkima ühiskonda haaranud hüsteerialainest.
Hüsteeria väljendab kontrollimatuid emotsioone ja käitumist, mis on omandanud psüühilise häire mõõtmed. Kreeka keeles hystera tähendab emakat. Kontrollimatu käitumine seostati emakatalitluse häiretega ja seda mõistet kasutati tüli tekitanud naiste puhul. Hüsteeria kontseptsioon ulatub Vana-Kreeka müütide aegadesse, kui neitsid keeldusid kummardamast fallost ning põgenesid ära mägedesse. 19. sajandil leidis Jean-Martin Charcot, et hüsteeria on närvihaigus, mida on meestel isegi rohkem kui naistel – järelikult pole emakaga tegemist. 1952. aastal loobusid Ameerika psühhiaatrid üldse „hüsteeria“ mõistest ning pärast seda tõmbasid ka psühholoogid „hüsteeria“ psüühiliste häirete klassifikatsioonist maha. Tundub, et „hüsteeria“ mõiste kasutamine Eesti avalikus elus on vanamoodsalt konservatiivne.
„Hüsteeria“ asemel on klassifikatsioonides hakatud kasutama terminit „dissotsiatiivne häire“, mis väljendab paremini seda, mis toimub mälus, identiteedis, tajus, käitumises ja mina-tundes. Kui rahvapäraselt väljenduda, siis leiab aset psüühika lõhestumine: üks käsi ei tea, mida teeb teine, ei mäleta, mida lubasin enne valimisi, tekivad mäluaugud, lõpuks ei teata, kes üldse olen. Täna räägin üht, homme teist.
Sellised häired ei ole kohe patoloogilised, igaüks võib ju üle elada vastuolusid endas, mingis mõttes on murenemised normaalne nähtus. Häire põhjuseks võib olla psühhotrauma, mis saadud suhtlemisest, mingist elupaugust, aga ka mõnuainetest, näiteks odavast viinast. Ameeriklased hindavad, et dissotsiatiivne häire võib olla seitsmel protsendil elanikkonnast, selles aga ei saa kindel olla.
Charcot esitas radikaalse hüpoteesi, et nii hüsteeria kui hüpnoosi sümptomite eest vastutavad samad ajuprotsessid. Hüpnoos on tõesti protsess, kus osa teadvust lülitatakse välja, kus „üks käsi ei tea, mida teeb teine“ ning võidakse käituda nii, nagu oleks isiksus kahestunud, teisenenud kellekski teiseks. Tuntakse seda, mida sisendab hüpnotisöör. Ka hüsteeriahoos ei tunne inimene ennast ära, ta on nagu keegi teine. Kõige enam kasutatakse hüpnoosi kirurgiliste operatsioonide ajal, et vältida narkoosi. Hüpnoos ei ole meie meditsiinis populaarne, usutakse pigem ravimite mõju.
Hoopis levinum kui meditsiinis on hüpnoos sotsiaalses keskkonnas, ühiskonnas. Massihüpnoosi iseloomustab tähelepanu keskendumine ühele kindlale asjale, ei panda tähele, mis toimub perifeerias, ja sisendatavus suureneb järsult. Ollakse ühte kindlat usku, näiteks, et kõik hädad tulenevad ühest erakonnast. Massihüpnoosi keskseks ideeks on ühesuguse meelsusega inimeste kujundamine. Mitmekesisus ja individuaalsed erinevused ei ole vastuvõetavad. Rivis marssivad vormiriietes ja tõrvikuid kandvad inimesed on massihüpnoosi ideaalsed produktid.
Samas teame, et inimeseks saamine ongi toimunud tänu religioossetele rituaalidele ja šamaanide hüpnoosile. Eri suguharud ja hõimud hakkasid tundma ühtemoodi, tekkisid ühised väärtused. Kõike seda teavad poliitikud hästi. Suured poliitikud on head esinejad massiüritustel, kui on vaja panna rahvas ühtemoodi mõtlema. Massihüpnoosi tulemused võivad olla nii positiivsed (laulupeod) kui ka selgelt negatiivsed. Kindlasti tuleb olla ettevaatlik nende seas, kes kõik mõtlevad ühtemoodi.
Tänapäeva suurim poliitikust hüpnotisöör on USA president Donald Trump. Professionaalne hüpnotisöör Richard Barker, kellel on tuhandeid kliente üle maailma, on isegi loonud termini „trumpnoos“. Hüpnotisöör mõjutab nii teadvust kui alateadvust. Ta pakub turvatunnet ettemääramatus maailmas. Barker leiab, et Trump kasutab väga edukalt hüpnoosi veenmistehnikaid: lihtsate tõdede kordamine, aga ka mõttesegaduse tekitamine, näiteks, Venemaa on ühes lauses sõber, teises vaenlane; ankurdamine ehk ühe teema juurde jäämine, eestvedamine jne. Tänu sellele lülitub kriitiline mõtlemine ruttu välja ning teatud viisil rääkimine ja käitumine loob kiiresti publikuga kontakti. Jah, seda oskab Trump väga hästi teha. Ühe mõtte kordamine tekitab inimestel seose kirikuõpetaja usaldusväärse jutlusega, kus räägitakse tõtt ja ainult tõtt. Soliidne ajakiri Forbes klassifitseeris juba 2015. aastal Donald Trumpi poliitiliseks massihüpnotisööriks.
Mulle näib, et ka Helmetel on endale teadmata hüpnotisööri võimeid. Kui see poleks nii, siis oleks raske seletada nende suurt edu riigikogu valimistel. Edu aluseks oli turvalise keskkonna loomine valijate peades konservatiivsuse ja rahvustunde kaudu. Las kõik jääb nii, nagu on olnud! See oli nagu mantra, mida lõputult korrati. Kõik uus, nagu võõramaalased või elektrooniline hääletamine, tekitab ainult segadust ja kahtlusi. Uuest peremudelist ei tohi isegi mõelda. Turvatunnet luuakse ka konservatiivselt korrektse riietusega. Must värv annab kindlusetunde, vikerkaarevärvid ei sobi hüpnotisöörile. Maagilise visuaalse mõju on omandanud mustad kaabud. Näed musta kaabut ja tunned end hästi. Kaabud on samal ajal ka illusionistide töövahendid, kust tõmmatakse jäneseid välja. Rahvas loodab, et kaabutrikiga tuuakse hea elu kõigile ja igale poole. Hüpnotisöörid opereerivad sümbolitega, et luua side muu, teispoolse maailmaga. Kätesümbolid viivad inimesed ära ratsionaalsest maailmast, aga arendavad loovust ja fantaasiavõimet. Samal ajal tekitavad maagilist salapära, kuna ei teata nende sõrmevigurite täpset tähendust. Töö kätega mängis suurt rolli šamaanidel, kes olid suurepärased hüpnotisöörid.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et loogilise maailma kõrval toimib ka iidne maagiline, irratsionaalne maailm, mis mõjutab inimesi tugevamini kui ratsionaalsus. Massihüpnoosil on suurem mõju kui kooliharidusel, mille saamiseks tuleb pingutada. Hüpnootilisse seisundisse on kerge ja hea sattuda, pole vaja endal mõelda, keegi on mõelnud sinu eest. Usk on suurem influentser kui ratsionaalne maailmakäsitlus.
Voldemar Kolga on psühholoog.
