„Juice“ on üks neid haruldasi hitte, millesse sekundi pealt ära armusin, õhku ahmides selle lõpuni väljapidamist nautisin, kordi ja kordi veel – ja see pole senini tüüdanud. Kümnendi parim poplugu. Ei julgenudki loota, et album veel kümme samamõõdulist kõrvale lajatab, aga hinge hiilis ka küsimus: on see nüüd see plaat, mida mullu Janelle Monáelt ootasin, aga ei saanud?
Noh, Lizzo on Lizzo ja Janelle on Janelle. Ja jätame siin selle, kumb on rohkem Prince – mõlemad on omajagu ja omal moel. Oma volüümikas, revüülikus, toorelt elegantses vulgaarsuses ajab Lizzo ehk hoopis iseviisi vodevillibluusi-taastuleku rida, mida Kaisa Ling siinkandis. Üldiselt ikka rõkatakse popmeedias ta bravuurile kaasa, samas mõni cool’i-lembesem juba toriseb ka, et liiga plirts ja plärts ja kile ja käre ja mis sada häda veel. Päh, sestap Lizzo äge ongi, et ei järgi urbaan-arrenbii tüüne suvetiksu head tooni, vaid justkui naerab ja lobiseb ja lahmerdab ringi liiga palju ja valjult ja jah, ühel hetkel hakkab see ikka kergelt üle viskama nagu kaks nädalat vihmata leitsakut – aga kui see äkki läbi on, on ikka „Ah, mis, juba!?“.
Ehk see on ikka mingi sisemine (või produtsentide) piiritunne, mis algsel albumil vaid napilt üle poole tunni kesta lasi. Nüüd siiski on ikka mõne vana ja räppivama lisapalaga deluxe ka väljas – mille eest lisapunkt (kuigi just ühe ta isikupäratuma, „Truth Hurtsi“ kaasamise ja taassingeldamise pärast võtaks selle jälle äärepealt maha). Aga see on siiski vast alles algus, kepsak soulpop on baas – jaguks tal jaksu ikka veel rohkem ja suuremalt ja endamini funkida ja hullu panna.
